Ratsimäe noorloomadest

2014 aasta augustis sain endale sotsialiseerimiseks pikalt omaette olnud karja. Veetsin sälgude ja varssadega loendamatuid pealelõunaseid ja õhtuseid videvikutunde, alguses nendega koos joostes, hiljem juba õpetades. Mõned loomad olid eelneva kohtlemise käigus hirmutatud, Koora võõristus inimeste vastu oli üldistunud. Varsad olid pooleaastased ja seni inimesega eriti kokku ei olnud puutunud. Eurusel käivad nüüd päitsed pähe, ta tõstab nõudmisel puhastamiseks jalgu, ning oskab elementaarseid taandamisi, küljele astumisi. Epithos päitseid võõristab, aga nööri saab panna kaela ümber rinna kohalt. Samuti tõstab kõiki jalgu ja oskab taandada.
Sälgudest Kaira ja Kinna tõstavad jalgu kuid värkimiseks oleks vaja kindlasti harjutada enne pikemat aega kabjapuhastamist konksuga. Kaira on julge ja impulsiivne loom, kes õpib väga kiiresti, koos Kullaga lubavad nad esijalgu puhastada, tagajalgade lõdvalt hoidmisega tuleb veel tööd teha.
Koora lubab kannatlikult päitsed pähe panna, aga jalgu ei tõsta, Kinna on väga tundlik puudutustele, kompab ise vastu ja lubab muretult jalgu tõsta, konksuga puhastamist ei ole õppinud, samuti ei saa teda kinni võtta, kuid lubab nööri ümber nina panna.
Kulla on ettekoolitamises sedelgat kandnud ja sinna kinnitatud ketti vedanud harjumiseks.
Härmik on ette koolitatud, kuid vajab veel harjumist ja on endiselt veidi kartlik rakendamise suhtes, ta vajab allüürivahetuse (samm-traav-samm) treeninguid, saaniga on sammu veidi tülikas teha, sest ta liigub traavis kõige mugavamalt ja kergemalt. Härmik on saanud veidi kordetrenni kuid vajab veel kõvasti edasist tööd just allüürivahetuse õppimiseks ringil.
Koora, Kinna, Eurus ja Epithos ei ole harjutatud koplist väljas käimisega ja karjast eemaldumisega.
Euruse ja Epithose transportimiseks kevadel oleks vaja kindlasti edasist tööd nii elementaaroskuste kui ka haagisesse minekuga.
Noorloomadele tuleb mh. hakata tegema inimese ruumist lugu pidamise harjutusi, Kaira ja Koora kipuvad tagant poolt näksama, Kaira on uudistades liiga pealetükkiv.
Soovitus on edaspidi hobuste kvaliteetse heina hoidmiseks ehitada varjualune ja lisaks kuiv plats kus oleks võimalik loomi siduda ja hooldada, vabapidamises soovitatakse ka soojemat ruumi varustuse hoidmiseks ning loomade ja varustuse pesemiseks, lisaks varjualune mitme kohaga toitmiseks kõrgemal kohal maastikul. Vabapidamistallis on EU nõuete järgi ühele hobusele vaja põrandapinda  2,5 x turjakõrgus.

Kaira oli täna kõigest natuke tõrges, me traavisime kopli taga heinamaal küngastel ja võtsime päikest, hakkas palav ja ma panin jope sälu seljale...korraks.
Kulla hakkab juba uuesti taipama, et tagumist jalga võiks hoida lõdvalt ja Härmiku panin jällegi aiste vahele, seekord sai ka sedelgarihm kinni. Üks ebameeldiv ehmatus tuli sellest, et ais kukkus looga pealt kolinal maha. Homme võiks ehk juba ühe sõidu ka teha...
Täku ja varssade jalad said puhastatud ja lakad-sabad kammitud. Täkk on üldse väga muhe leebe loom, Aare rääkis, et kui ta noorkarja pääseb, siis ta ei jõua märadele järele joosta...

Kairaga metsas

Ilm oli külm ja metsas palke otsimas oli vaja käia. Võtsin Kaira kaasa, kuna ta kappas kohe vastu ja mul oli nagunii plaanis tema kuraasi natuke pikemal kõnnil maha võtta. Üle lagendiku saime väga kenasti, samuti osa metsa, kuid siis hakkas Kaira tagasi keerama ja mööda jooksma, eks me pusisime seal ennast soojaks, saime teiselt poolt välja ja tulime üle lagendiku ja alumisest koplist mööda ning suurt teed pidi tagasi, lõpuks Kaira enam traavida ei viitsinud, ju siis oli väsind. Tubli töö: väike metsaring on 7km.
Kui Kaira järgmine kord enam lagendikule või metsa minna ei taha, siis on selge, et oli ikkagi hirmus. Minu põhiprobleem kasvatuslikes küsimustes on olnud kindlasti ka see, et taluvusläve järk-järgulist tõstmist tuleb teha hoolikamalt ja mitte tormata alati täispangale välja, et pärast tõrksa loomaga silmitsi olla. Hirmu tingimise tagajärgi enam õppimisega kustutada ei saa.
Härmikul oli murelik nägu, ta oli üksinda heinapalli pärast kiskleva karja juurest eemale läinud. Panin ta aiste vahele poolenisti sel ajal kui ta kaera sõi.
Tuleb ära mainida, et päeva algatuseks astusin läbi varssade juurest, ja esmakordselt tuli ise vastu sügelev Epithos, mis on meie tagasihoidliku looma kohta küll enneolematult julge tegu.

28.12 Kulla käib kammimas ja söömas ning traavib kõrval tagakoplis. Kui me laisalt kopli taga teed mööda vantsisime, liikus kari galoppides ringi ja Härmik näitas tõelist täkulikku käitumist Kaira peal välja, kas see on nüüd sellest, et kaeraratsioon on toidusedelis suurenenud? Kaira kiunus ja keeras tagaotsa, mille peale ruun vastas samaga ja mära-sälg saigi eemale joosta...
Härmik aga ei tahtnud enam aiste vahele minna, isegi koplis hakkas põgenema. Läksime kaeraämbri järele aiste vahele ja harjutasime üle aisa astumist, panin talle korraks looga ja sidusin rinnuserihma kinni, seejärel jälle ära.
Kaira astus samuti aiste vahele, tõstsin jalgu ja ta sõi ämbrist. Ühtlasi oli ta esimest korda kinni seotud, koperdas aisa otsa ning tõmbas end paariks sekundiks ohelikuga pingule, andis aga õnneks kohe järele: õpetatud loom tirimispaanikasse ei lähe.
Edasi juba hämaras silitasin Kinna üle ja tõstsin kõiki jalgu.

Imeilusa ilmaga käisin unist Härmikut kordetamas ja ei saanudki teda korralikult ringi jooksma. Sörkisin ise kõrval ja õppisime peatust ja allüürivahetust saani jaoks, samuti taandamist. Olen Härmikuga pidevalt käinud temast eespool ja tal on kombeks nina seljas taga lonkida. Nüüd saime niikaugele, et loom kõnnib eespool inimene rinnast isegi veidi tagapool kõrval, nii on parem ka köieringi alustada, jäädes iseseisvalt edasi pürgiva looma tahaosa poole teda ajama eemaldudes ringi keskele. Koolis öeldi, et kõige parem köietrenni tehnika õpetamiseks on ikkagi ringväljak, aga Härmik on ju ometi kordes ilusti jooksnud, ju siis oli liiga uimane päev.
Köietrennilt tulles läksime lauda juurde, kaapisin kabjad puhtaks ja andsin kaera ning samal ajal lükkasin aisad ümber hobuse, mis peale ta ehmus, kardetavasti tingisin hirmu, sest kolmandat korda Härmikut saani aiste vahele sirgelt saada oli juba päris raske. Tegime eeskoplis juba hoopis suuremad ringid ja tagasitulles ei julgenud lauda juurde posti välja sõita ja tirimine ka ei aidanud, õnneks ohelik ulatas kinni siduda ja riistad rahulikult maha võetud. Sõit on tore ja hoogne, vahepeal tuli ka väsimise seisak, aga rakendamine ja mahavõtmine käivad ikka suurte tõrgetega. Kui Härmikul oleks õigus öelda "ei", tuleks ta kohe koplisse tagasi saata. Niipalju siis sujuvast ja loomasõbralikust ettekoolitamisest.

Kaira põmmutab

Peale varssade jalgade tõstmist jooksis vastu jälle Kaira, kelle viisin lauda juurde: esimesed jalad hoiab ilusti üleval, ju see oli siiski suvine õpe, kui Kaira veel rahulikult sügamist oskas nautida, enne kui talle päitsed pähe said...aga tol korral ma tagajalgadeni ei jõudnud. Nüüd pean mõtlema välja, kuidas taluvusläve tõsta, kaera süües masseerisin reielihaseid, vahepeal tuli ta siiski napsama. Käisime koolialas harjutusi tegemas, kus Kaira hirnus karja taga ja vibutas tagajalgagi, kui ma püüdsin seda katsuda...oleme usalduslikust suhtest veel päris kaugel...
Järgmisena tuli Härmik, kelle rakendasin teist korda saani ette: mitte kuidagi ei saanud teda aiste vahele enam, seega sidusin ta kinni ja lükkasin aisad saaniga tagant kohale, seejärel pidin aisad eriti suurelt laiali ajama, et ta keskele jääks. Seejärel oleks me napilt tiiki sõitnud, keerasime ringi ümber ning sõitsime kila-kola ja puuriitade vahelt ilusti taha karjamaale ja traavisime paar ringi ning pärast ka tagasi, ülitubli oli hobune. Sedelgarihmad maas, tegi aga Härmik tagurpidikäigu ja puges ise tahapoole rangidest välja ning kalpsas minema, mina üllatunult riistu kinni püüdmas.
Üldiselt on probleem ikka loogaga, mis vajub rooma sõlmest aisa küljest läbi peale mõningast põrutamist. Vist tuleks ka rohkem keerge roomasse teha, aga enam nagu ei saa.

Täkk annab jalgu

Tavaliselt on mul ainult varsapäitsed ja kamm kaasas kui vanakarjast läbi lähen. Seekord oli ka kabjakonks ja käisin läbi Euruse, Epithose ja isegi Ekspordi jalad. Euruse sidusin puu külge. Epithosele meeldib sügamine nii väga, et hakkasin seda "klikkerina" kasutama: "klikk" ja sügamine tulevad siis, kui poiss nina päitsesse paneb.
Kõige suurem üllatus oli aga täkk, kes osutus väga viisakaks: kõigepealt lubas end kammida ja masseerida, seejärel tõstis nagu Miška kõik jalad üles, et ma saaksin need puhastada. Tuleb ilmselt Aare värkima kutsuda. See protseduur pole täkule võõras.
Noorkarjas traavis vastu Kaira, kes tuli koolialasse, pelgas kõhult ja tagakehalt puudutamist, aga esijalad andis ise vabatahtlikult ja hoidis neid pikalt üleval, nagu treenitud...huvitav, kas see õpetus oli perenaise antud või minu enda suvine koplis harjutus?

Nädalavahetus läks kiirelt, üks päev oli porine, teine külmetas. Härmiku ja Janariga sai tehtud ring metsas, üle raudtee vasakul on tõesti kena laas, kui võsast läbi saab.
Pühapäeval peale kirikuskäiku said ämbrist kaera ja ringi talutamist Kulla ja Kaira. Kulla kapju saab alt konksuga kaapida, tagumistega on siiski raskusi. Kaira on vahepeal jalgade andmise ära unustanud ja pelgab.

Võtsin Koora, et päitseid kinnistada. Harjutasime talutamist, vahepeal andsin kaera käest. Ta kardab ohelikus käia. Käisime koolialas ringe tegemas, kui kari ehmus ja mitu ringi galopeeris edasi-tagasi, väga tuuline ilm oli ja loomad olid ärevil. Koora väravast välja ei tulnud, isegi kui Kulla tagant nügis, samuti ei meeldi talle ka karjast eemale minna.
Käisime Härmikuga üle tuulise heinamaa metsas, temagi oli väga ärev ja pressis ikka tagasi alguses, eks ta pärast leppis ka metsaringiga. Ümberringi imelised männid, tuul ladvus vihistamas, keerasime otsa kodu poole tagasi. Tagasi mäest üles läksin selga, muidugi oli vaja Härmikul korraks minna raudteed vaatama rajalt kõrvale.

Seltsis segasem

18.12 lamasin pimedas karja keskel Härmiku seljal ja sügasin võlukammiga Kinnat, pärast hakkasime isegi jalgu tõstma. Härmik on tõeline seltskonnahobune. Samuti lubas Koora mööda ujudes oma puusast üle käia. Niimoodi kari videvikutundi peabki, vaikselt seistes ja seltsides. Mõnikord keegi hammastega ajades, et ikka toonust üleval hoida ja siis jälle vaikselt suikudes...
Eurus täna ikka mulgust välja tulla ei tahtnud, alguses punnis täiesti jõust vastu, siis kui ma temaga leebelt rääkisin, hakkas sentimeetri kaupa lähenema, tegi murelikku nägu ja sai mu plaanist väga hästi aru, aga karja turvalisus jäi liiga kaugele. Eksport tuli tori märaga meid karja tagasi ajama. Epithosele panin nööri kaela ümber ja me kõndisime.

17.12 Sügasin Eksporti (!) ja varssu, kõndisin lakast turja juurest kinni hoides Epithosega ringi, õppis "prr" seismajäämist ning sai preemiaks kõhu alt sügada. Võtsin Kulla, kammisime saba ja lakka, sikutasime kabjad üles, korra konksuga, kaer, seejärel üle raudtee vasakul põllu taga võsases metsas hulkumine, tagasitulles jälle kabjad. Kaira vaatas värava taga näljase näoga pealt. Kulla ajas ämbri ümber, tarvis on küna.

16.12 käisin üle varsad, Eurusel on vasak esimene kabjaserv murdunud ja ta ei tahtnud seda jalga anda alguses. Kairaga käisime õue peal ja teed mööda ringil, harjutasime kõrval liikumist.

Härmik veab saani

Härmik veab Aaret

Nüüd on koolitus jõudnud niikaugele, et Härmik pandi puuriida ette aiste
vahele, läks sealt ilusti külgsammuga 180 kraadi ja tegi koplis hea mitu rasket saaniringi: treeningut on vähevõitu ja lumi sulas ka öösel ära, järele jäi vaevu libe lörts rohututtide vahel. Saani aisakinnitused olid ka pisut kitsad. Perenaine avaldas kindlat soovi, et hobune peab olema valjastatud, kuigi olin teda "side-pull" külgedelt tõmmatava päitsega viimasel ajal ohjanud. Auhinnaks hea käitumise ja vapralt vastu peetud sõidu eest sõi Härmik ämbrist ära tubli kolm kilo kaera ja pärast kraapis veel jalgagi, kui oli vaja see veidi tüütu kabjapuhastamise rutiin läbi viia.
Kinna lubas kõrvade vahelt lakka sügada ja isegi käe lõua alt läbi viia, ta on suur loom, aga õpeta nagu varssa. Armas sellegipoolest.
Kairaga tegime mööda teed koplist väljas ringi.
Vanakarjas kammisin, sh. Euruse saba Super-Shine abil. Uus ümmargune piide otsast mummuline hari teeb imesid -- kõigile meeldib.
Kokku 4h (kell 12-16).

Miskit ootamatut tihti sünnib. Täna oli üllatuseks Epithose lahke olek. Lisaks saab varsti Euruse ära värkida.
Kairaga käisime mööda võõrast koplit jooksmas ja mulle väga meeldib tema traavi impulss -- see on palju kergem ja lennulisem kui teistel, kui seda suudaks hoida, saaks ta väga kenaks ratsahobuseks.
Härmikuga tegime koolialas rakendiharjutusi ilma ohjadeta -- sikutasin teda küljele, et ta õpiks diagonaale sammuma ja nüüd ta ei painuta end puusaga aisa vastu enam eriti, tuleb välja küll. Nüüd ta aga kipub hoidma end liikumatult, sest ta kardab kogu seda kaadervärki, mis seljas on, ega see tagasild ka nüüd kõige kergemate killast ole. Tagasi karja minnes ei saanud tõesti muudmoodi kui hüppasin poisule selga ja me patseerisime uhkelt märade vahel, kes kõik olid üllatunud olemisega -- vaadake selga, seal on minu inimene!

Täkk ja Naksura ning Epithos tulid appi, et me Eurusega saaks kopli tagaotsas käia. Eurus on suur sõber ja päitsed meeldivad talle, aga Epithos on julge, käib üksi kaugel eemal kuid päitses olla talle ei meeldi -- huvitavad nüansid. Täkk tuli Euruse juurde nuuskima ja ilmselgelt oli ennast agressiivselt kehtestav jällegi. Tundub, et veidi veel ja noored täkk-varsad, kes nüüd juba päris suureks on kasvand eralduvad kopli tahaotsa omette karjaks. Praegu on neil hea, rohi on õhukese lume alt kergelt saadaval.
Proovisin Epithost kaeraga sisse sööta, et klikkeriga päitseid saaks hakata treenima, aga ta hoopis sõi lund, ajas suust pruuni vedelikku ja ei hoolinud sugugi maiusest, mis noorkarja hulgas ülipopp on.
Kullaga tõstsime seekord kiirelt nööri abil kõik jalad üles, kraapisin kabja-alused konksuga korra üle ja ta sai nina kaerapange. Pärast uurisime karjääri ümbrust. Koora võttis õpitu kinnitamiseks mitu korda päitsed pähe ja sai samuti oma kaera, harjutasime veel närviliselt ja kartlikult sirge peal edasi-tagasi talutamist kuni kostis "klikk" ja ta muutus kaera saades palju kindlamaks, pärast saatis ta mind mureliku näoga väravani, et nii vähe anti. Kui lugeda toiduratsioone, siis  võiks töötav hobune süüa päevas kuus kilo heina ja viis kilo kaera, see on paras narrimine millistes pisikestes kogustes ma neid toidan, aga eesmärk on õppimine. Tööd me paraku veel ei tee. Heinakõhud on neil küll ees tõesti, aga tundub, et Härmik on hakanud veidi alla võtma. Oleks rohkem aega, teeks talle rakenditrenni juurdegi...

03.12 Epithos oli päikese käes karjast hoopis kaugel. Tulime koos tagasi ja ta sügeles. Kulla oli nii tõre, et mul läks kõigepealt tund aega raudtee taga metsas ragistamist temaga, et ta jalgu tõstma saada ja isegi siis ainult nööriga, ära üldse kätt ligi panegi. Alguses koplis mõtlesin, et nüüd ta lihtsalt tõuseb kõrgele, teeb suu lahti ja sööb mu ära...aga metsas muutus taltsaks. Võibolla olin see hoopis mina, kes enesekindluse ja autoriteetse meele tagasi sai. See raudtee tagune mets on väga ilus ja radu täis, kuskil kaugel vingus saag, panin Kulla korra puu külge ja see tegi ta liiga ärevaks.

Varsarutiin

Pelglik Epithos

01.12 Iga päev käin varsad üle, seekord peale nädalast pausi oli Eurus palju vastutulelikum, tõmbas küll veidi hirmust kõrvad lidusse, aga käis vapralt karjast eemal ning hüppas stiilselt üle mahalangenud hiid-kuuse tüve. Epithosega vaatasime tõtt ja hingasime, ta oli teistest veidi eemal puude vahel ja meil oli parem klapp kui tavaliselt. Nina ümber siiski ei saa kätt panna.
Kulla käis kammimas ja oli jällegi pahur kui ma kapjade kallale läksin. Seisime kaua ja tõstsime stoilise rahuga nööri abil jalgu, ikka selg sirge ja põlvest kõverdades ergonoomilisi töövõtteid kasutades. Pärast tegime hämaras ringi väljast ümber karjamaa, tagasi tulles kappas Härmik meile vastu.

Raudteering

30.11 tegime külmas ringi teisele poole raudteed, tulime läbi ilusa harvendatud ja reljeefse metsa ja keerasime tagasi üle hämarduva aasa, talukoerad järel haukumas. Huvitav, kas harvendatud maha jäetud palgid lubataks meil Härmikuga kokku koguda metsast. Kokku tuli viis pool kilomeetrit sooja kontidesse, Härmik ei tahtnud enam karja tagasi minna. Kapjadele oleks abiks krihvidega rauad.

Bassira ja Chiquita

Koolisessil Säreveres tekkis võimalus jälgida noore eesti sporthobuse Bassira köietreeningut ja tööd sadulas. Meie alati särav treener Reet kasutas omapärast sadula esikaarele kinnituvat külgratset ja lasi hobusel traavida ning teha üleminekuid sammule: sellise ühtlaselt, tugevalt kannast tuleva impulsiga liikumist kõrvalt jälgides võib jääda mõnda õndsasse unelmasse hõljuma, elu on kunst ja ilu on graatsia. Bassira kiikas mööda minnes uudishimulikult pealtvaataja poole, ju see ta tasakaalu ka veidi mõjutas, et treener kõrval hobust ergutas: "jaa-jaa seal on tõesti keegi, keskendu nüüd traavile". Enne boksi tagasi minekut tehti ka mõned ettevaatlikud ringid traavi ja sammu sadulas. Sporthobune on erk, liikuv ja uudishimulik, sale ja elegantne ning inimsõbralik loom.
Chiquitale, teisele eesti sporthobusele naaberboksist annab koolisõidu patsi-kerasid tukale punuda isegi siis, kui ta boksi avast välja vahekäiku vaatab.
Neljas koolisess keskendus palju karjääriplaneerimise aladele, mh. tööohutus, töölepingutega seonduv, samas olid ka ratsutamise loengud-seminarid allüüridega. Ma leidsin trennis lõpuks õige Hestia istmikuga mõjutamise võtte pööramiseks ning sõitsin palju jalustel püsti tasakaalu harjutades. Reedel saime arvestuse kolmeses grupis hobuse loogaga rakendamises, aeg kuusteist minutit.

Koplist väljas on küsimus distsipliinis

23.11 võttis Koora päitsed, küll alguses veidi perult, aga kuklarihma ja pannalt juba lubas "kliki" ootel rahulikult sättida. Proovisime mitu korda välja minna, kari ümberringi sehkeldamas, aga julgust jäi sälul seekord väheseks. Seevastu Kaira, kes juba kogemustega õuel uudistaja tuli välja ja seekord juba julgelt veidi kaugemale masinapargi ja õuehoonete vahele. Rääkisime pikalt pererahvaga, vahepeal oli loom rahutu ja hakkas nügima, mille peale perenaine väga õigesti arvas, et see pole sobiv hetk tagasi minemiseks vaid tuleb oodata maha rahunemist. Veidi uudishimulikult rahutu  loom käekõrval, arutlesime ja analüüsisime karjakutööd ja kohendasime koplist väljaskäimise reeglit, et hobune mitte ainult ei söö väljas vaid ka hoiab koguaeg pead üleval, praegu olin õue peal lubanud käia loomal uudistades ja nuuskides kõrval ikkagi pea maas, mis on tulevasele ratsutajale ebamugav ja isegi ohtlik.

Härmik rakendisobitusel

Kaira koplis tagasi, võtsin välja Härmiku ja kutsusin peremehe appi värkima ja seekord see õnnestus, lõpuks ometi kuuldusid ka kiidusõnad.
Härmikuga proovisin lõpetuseks uuesti rakendit: oleks vaja teha mõned tehnilised täiustused, et aisad ja tagasild oleks veidi jäigemad, samuti vajus look roomadest läbi. Roomadele tuli teha neli ja pool keerdu, kuid rangid jäid ikkagi kaelal liiga kõrgele, võiks langeda abaluukühmule rohkem. Vähemalt on rangid piisavalt piklikud, et ei poo ja ei hõõru lakka, aga isaste kael on laiema ristlõikega ja rangid peavad seda jälgima. Nii me seal tuterdasime, aeg-ajalt tagasillal sissepoole liikvele minevat aisa jalaga paika tagudes ikka ringi ja ringi kuni otsustasin proovida ka teist suunda: nii kui ais nüüd teise poole tuharat puutus, läks Härmik jälle hüppesse, mina taga ohjades jooksmas ja lasi meeletu jõuga savisel pinnasel kaapides paar kiiremat galopisammu vaata et tagajalgadele tõustes kuni "prr-peatus" kohale jõudis...tegu oli küll juba harjutud puudutuse aistinguga, aga kuna see avaldus nüüd teiselt poolt, siis viis looma jällegi "lappama".
Tagasi kopli aiavärava poole minnes tuli ka kari ligi ning ergas Kaira haakis end osavalt ja kiirelt Härmiku sappa ja tuli ilma päitseta välja! No mis seal ikka mõtlesin ja tõstsin rangid-sedelgad maha, viisin Härmiku koplisse ja tulin ulakust tegeva märasälu järele, aga võta näpust -- kätte ta end ei andnud vaid ahmis rammusaid rohututte ning koguni ähvardas taguotsaga oma positsioone kaitstes. Loomulikult oli rumal mõte ka kaeraämbriga päitsed proovida, mis muutus looma lausa agressiivseks toidu pärast võitlejaks. Ei jäänud meil muud üle kui appi tõtanud Janariga ehitada karjusetraadiga piirded ja ajada üleannetu seiklusjanuline Kaira koplisse tagasi.
Huvitav, kas Kulla või Härmik, kellega meil on usaldussuhe, käituksid koplist lahti pääsemisel samuti või saaks neid siiski päitsesse?

Laupäev tagajalgadel

22.11 sai päitses Eurus jälle täku käest nahutada. Käisime karjast veidi eemal ja varss hakkas nii tormiliselt tagasi tüürima, et tõusis tagajalgadele, ilmselgelt et ma veenduksin, et olen temast tegelikult lühem. Ei, ma ei veendunud, aga tagasi keerasime ikkagi, sest hirmu käes karjast eemal pole hea varssa hoida. Teise ringiga tulime ikkagi tagasi, seekord olid sabas ka Keisi ja ema Naksura. Proovisin minna koplist välja, aga Eurus ei söandanud väravast läbi tulla.

Käisime Kullaga koolialas kammimas, kapju tõstmas ja maast harjutusi tegemas. Kui ma just piitsaga teda peatasin, helises telefon ja Kulla tõusis ka tagajalgadele.  Seejärel tegime väikse metsaringi variatsiooniga, kus keerasime raja parema haru peale, mis pärast pikka reljeefset ilus metsas võsasel langil ära sumbus ja me trügisime teisele poole heinamaale välja ja siis jooksime koristatud viljapõllul. Tagasi lauda juures sai Kulla kaera kui jalgu tõstis -- nõudsin lõtva hoiakut, et kapju kaapida, aga ta enamasti hoopis rebis, paar korda siiski õnnestus. Ta oli kuidagi päev otsa tõreda olemisega, metsas ja põllul liikus ainult põnevil uudistades kaasa. Märad on märad...jäin tema kõhklevat naasmist karja järele vaatama, ja mõtlesin, et tal ei ole tegelt head sõpra või paarilist nagu on Tinna ja Noora kahekesi vanakarjas. Võib-olla pererahva noorpreili, kelle lemmik Kulla on kunagi leiab temaga sellise klapi, et nad ei saa muudmoodi hakkama kui peavad ratsutades sel imelisel Lõuna-Eesti maastikul koos aega veetma...

21.11 hakkas Eksport-täkk vanakarjas väikesele Eurusele kohta kätte näitama, natuke nagu varavõitu? Viimasele oli see küll löök allapoole vööd ja ikka ülihoolitsev uuesti tiine ema Naksura läks hörisedes vahele. Aitäh mõlemale, sellest muutusime meiegi varsaga lähedasmaks. Mida ma oleks saanud teha kui täkk sädemeid pilduma hakkab ja varss on mul oheliku otsas parasjagu?
Kõnniringid meil Eurusega üha suurenevad, aga karjast kaugele ei söandata minna. Epithos aga tuli täna ise ligi ja see on peale meie päitsestamise-programmiga tagasilangust väga rõõmustav areng.

Koora kompromiss

Edasi noorkarjas, kui ma kaeraga taskus välja ilmusin läks tõsisemaks võitluseks kuid me suutsime Kooraga raevuka Kulla eest siiski koolialasse lipsata, kus võtsime aja maha ja "klikkisime"  kaks tundi päitseid pähe. Siin oli palju õppida: nimelt kui loom ei usalda, siis on täiesti kasutu ise pooleliolevat liigutust lõpetama minna, sest seda võetakse agressiivsusena. Pigem teha rohkem samme  ja lasta loomal ise mängida-katsetada. Lõppude lõpuks on see tema enda otsus ja kompromiss päitsed pähe võtta, vastutasuks maius. Kooral on nüüd päitsed peas kolmandat korda ning ta laseb ise väga kannatlikult pead paigal hoides pannalt sättida.

20.11 mõtlesin, et meil on kahesugused loomad: kartlikud ja julged. Euruse ja Kullaga läheb kõik nagu õlitatult, samas Koora on elult nii palju peksa saanud, et ta on küll imekena hobune, aga ei soovi isegi päitseid pähe saada, sama Epithose ja Kairaga: no nii kartlik ei saa ometigi olla! Täna proovisin perenaise soovitust ohelik kaela taga kinni hoidmist ja täpselt nii nagu ma ennustasin, läks varss sellest üha enam ärevaks ja rabeles ennast ikka lahti -- no millest me räägime, tegu on ikka kolmesaja kilose loomaga varsti. Rohkem nii ei tee, see on ilmselge sõprussuhte rikkumine. Õnneks oli ema juures veidi julgem end uuesti sügada lasta.
Kooraga proovisin "klikkerit": kui nina päitses, siis saab kaera. See töötas küll, aga ta läks maiusest liiga leili ja vehkis koguaeg, vahepeal sai isegi aru, et nüüd tuleb pikemalt nina päitses hoida. Tuletan meelde, et ta on kaks korda ilusti ka kaela tagant päitses olnud ja kaasas ringi liikunud, mis talle eriti ei meeldinud või ehk tuletas jälle õuduslood minevikust meelde. Õhtul vabas õhkkonnas põrnitsesime üksteisele silma...sellised me siis olemegi, orgaanilised eluvormid.
Kairaga käisime jälle koplist väljas, üha suurema ringiga ümber tiigi, uurisime töömehi, kes lauda kallal nokitsesid. Pärast käisime kammimas koolialas ja proovisime üle takistuste astuda, sh. aistega tagasild -- Kulla tuli sealt nagu viis kopikat üle, Kaira kartis. Kulla saime tagajalgadest kõrvale astudes ilusti ümber inimese ringi tegema, ja nüüd saba on takjast puhas kuid vajaks ikka šampooni-palsamit.

Pere on koos: Epithos, Vesta, Eksport

Täna olid loomad juba köhast terved ja uus heinapallgi puhtam. Külmas ilmas on külmaverelised hobused justkui talveunes, liiguvad väga aegamisi, vaikselt mugivad üksteisele "kõrvu tehes" oma heina. Tegime Eurusega veel mõned ohelikus ringid ja Epithos võttis vastu lepitava sügamiskuuri, päitseid ta muidugi enam eriti ei salli, ju järgmisel korral läheb paremini. Võiks teda proovida ohelikuga ka veidi kinni hoida, aga juba varss on väga tugev ning kui ta tõrkuma hakkab, siis rabeleb üha ärevamalt.
Härmikuga käisime metsaringil, aga seekord lühemaid radu pidi, teiselpool jooksis meile järgi mäepealse-Kostja, kes peremehele heinamaad rendib. Tagasi saime ratsa "side-pull" abil: oheliku karabiin ühele poole päitse põserõngale, sõlm teisele poole ja ratse olemas. Härmik ei hakanud kordagi rapsima -- ju talle meeldib see ilma suuliseta elu.

Hobused köhivad, aga Härmik astub ikka edasi

Midagi on lahti vanakarjaga. Alguses ähkis Naksura, nüüd lisaks hingeldab pindmiselt Keisi ja köhib Eksport. Ega see ometi ole hallitanud heinast? Käisin koukisin pallinööri ja vaatasin, et söövad loomad on valvel ja ähvardavad, kõrvad lidus ja tige nägu peas. See on nüüd ilmselt sellest, et toitu pole ümbruses enam külluses ja nad peavad omavahel konkureerima. Mida tigedam kehakeel, seda kaugemale teised hoiavad ja hea uhkes üksinduses heina pista...kui see aga nii jõhkralt hallituse järgi ei tolmaks...
Nüüd oli kaasas ka ohelik varsapäitsega, mis läks Eurusele pähe ja me kõndisime veidi kõrvuti ringi, alguses püüdsin harjutada teda kuklasurvele järele andma, pärast veidi karjast eemalduda. Mõne aja pärast talle töö paaris ei istunud enam ja ta hakkas nügima ning kargama, jätkasime sellegipoolest ringis ümber karja kuni jõudsime mära juurde ja rahunesime. Eurus jäi natuke löödult heina sööma. See oli nüüd ootamatult jõuline inimene, kes küll vahepeal mõnusalt sügas, aga siis jälle kõrval kõndides ja ringi vedades end maksma pani. Kas see pidigi nii minema või oleks delikaatsemalt ka saanud, palun?
Ma parem ei hakka Epithosest rääkima, kes kõrvad lidus ema kõrval heina sõi.

Härmik juba ootas, et rakendikooliga edasi minna, käisime jälle laudas rangi-ringil ning läksime seejärel koolialasse. Keset kooliala saime aiste vahele, kuid väikese kolksu või sättimise peale ei suutnud loom paigal püsida. Viisin aistega tagasilla posti juurde ja panin Härmiku kinni. Nüüd edenes rakendamine paremini, aga sedelgarihmasid peab tõsimeeli ikka kaks olema, et saaks nii ülemist kui alumist eraldi pingutada et looga üles tõstaks. Look ise oli nüüd paraja laiusega valitud, need rohelised vene omad on vineerist ja ei kõlba küll kuhugile.
Olin lugenud just kodutöömaterjalist suuliseta valjastest ja alguses koolialas olime teinud "side-pull"  stiilis ohjade haakimisega päitste rõngasse paar prooviringi ja juhtimine täitsa toimis, kuigi Härmik oli vahepeal veidi segaduses. Üldiselt sinna kuhu pea näitab ikka loom läheb ka. Edasi on lihtsalt harjutamise asi.
Tagasi rakendamise juurde tulles on päris huvitav kuidas kogenud hobused aiste vahel olles keeravad -- nimelt astuvad nad diagonaalsammu. No seda Härmik ei osanud ja ta hakkas keerama tuharaga aisa külge, mis teda muidugi ehmatas ja tuli paar väga kiiret sammu, mis oleks vist galoppi tõstmisega lõppenud kui ma poleks "prr-peatuse" teinud. Kuna ta tõesti peatus, siis järelikult paanikat enam ei olnud. Ja ta peatub ohjade päitsele tõmmates väga ilusti. Edasi Härmik kivistus, sest ta kartis järgmist kurvi võttes aisa vastu minna. No ei saanud eest, aga sai ohjaga tagant liikuma küll ja ennäe imet, nüüd hakkas loom ilusti keerama, tehes veidi isegi diagonaali hoolimata kergest külje puutest aisa vastu. Paar ringi tehtud, oli kõigi meeleolu ülev ja läksime lauda juurde preemiat võtma.

Varsad sügatud, läksin noorte juurde. Vastu tuli Kaira, kellega liikusime koolialasse kammima. Tegime paar ringi ja harjusime saepuru puristades oludega, kari uudishimulikult aia tagant piilumas. Kaira uuris sedelgat, aga selja peale seda küll ei saanud panna, isegi nalja pärast. Edasi läksime koplist jälle välja kus lauda ees ootas uus kaeraämber. Seekord õnnestestus meil põnevil ring ümber tiigi teha ja seejärel ka pisut rahulikumalt süüa. Seejärel aga ruttu koplisse tagasi, kus Koora päitseid võtta ei tahtnud.

Nüüd oli aeg rakendiharjutuste käes ning Härmik vedas vahepeal väga innukalt sedelga abil aisa (ja läks korra ka galoppi!) ning seejärel tõime isegi rangid ning ma veeretasin pool-häbiga auto tagasilla kohale. Proovisime jälle aiste vahele astuda, aga kuna hakkas hämarduma, siis oli loom pisut hirmul ja ei tahtnud sugugi taandada. Nii me seal süliti koos puselesime ja Härmik üritas isegi näksata: "ei mingit tagasiminemist kui kummaline riistapuu ähvardab". Seejärel astusime mitu ringi otse tagant üle silla ja ei läinud risti üle aiste. Ilmselgelt harjus Härmik tagasillaga, aga nüüd oli juba pime ja panime poe kinni. Hommik on õhtust targem...

Ilmad on külmad

Harjutus patsidega

16.11 läksin läbi vanade koplist, et näha kuidas varsad uut värvi jopet vastu võtavad, Eurusel pole mingit vahet, aga Epithos kas ei tunnistanud mind omaks või oli viimase korra päitsete kandmisest solvunud, et kappas ema poole minema ja lõi veel käigu pealt üsna tavatult ning uhkelt tagant üleski. Sain teda siiski turvalisemas keskkonnas Vesta juures veidi masseerida, alates lemmikust kohast tuharalihasest.
Võtsin Kulla kammimisele ja kuna ilm on nüüd jahe, siis läksime taha karjamaale sooja tegema ja ekslesime madalas soises metsas kust leidsime ühe mahajäetud talukoha, hiljem maastik muutus väga põnevalt reljeefseks ning sattusime metsarajale mis viis heinamaale tagasi. Kulla väsis metsas sumpamisest väga ära, tagasi tulles oli täitsa lontis. Üle kraavi hüpped on tal väga vahvad. Taga heinamaal on veel väga ilus ja isuäratav ristik -- karjamaal sellist pole, aga ma ei lubanud seda süüa. Huvitav, kas võiks sellise korra kehtestada, et väljas olles ainult käskluse peale rohtu süüa, niisama mitte. Eesmärk on hoida distsipliini, et hiljem ratsa käies iga rohututt ahvatluseks ei muutuks.

Saepuru koolialale

Kulla veab ketti

Korjasin pallinööre kokku ja esitasin naabrile pretensiooni, et tal lõkkes on plastjäätmed. Sellest tuli skandaal ja rendilepingud ähvardati üles öelda, palun andestage, mul hakkab plastisuitsu sees väga halb olla, ehk võin maksta ise prügiveo kinni, kallis naabrinaine (rääkimata põhjavette minevatest dioksiinidest).
Täna oli ehe rakendikoolituse päev: kõigepealt vedasime Kullaga koolialas ketti ning selle otsas järgi jooksvat reha ning seejärel sama Härmikuga, kes veel sedelga küljes aisa vedas. Huvitav, et Kulla pigem jäi kohe seisma, Härmik aga tõstab kiirust kui miskit kahtlast järele tuleb. Härmik on päitsest väga lihtne pöörd-peatusse viia kui ta "samm" käsklusele ei allu. Päris pull oli see, et Kulla üritas sedelgat saepurus aeledes seljast maha saada, naljakas vaatepilt.
Kullaga käisime ka lauda juures kapju tõstmas, peale pikemat "klikkeriga" kaeraga premeerimist hoidis ta juba tagajalga lõdvalt, veidi sai kraapida. Laudas on ta närvilisem, koolialal tõstis paremini. Vahepeal aga tuli Kinna jutule, nagu esmakordseltki, lubab sügada alguses paremat põske, seejärel juba kaugemalt, rinna alt ja lakast.

Epithos pole tegelikult emast võõrdunud

Epithos ja Vesta

Vahetasin linnas ponipäitsed number kaks suuruse vastu ja nüüd oli meil varssadega uus mänguasi. Eurus hakkab tavalisest repertuaarist välja kasvama, ajukurrud vajaksid arendamist koplist väljas, aga ta läheb kevadel minema. Kas uus inimene soovib teda ise koolitada?

Eurus kandamiga

Päitsed peas, omandas varss survele kuklast järeleandmise kiiresti, need noored täkud on imelised õppijad. Samuti tagasihoidlik Epithos-poiss, saime uued päitsed sulle pähe, mis edasi? Oskad juba hirmust üle saada ja harjud, aga ema on ikka veel kindel olevus, kelle juurde pakku joosta.
Kas järgmiseks hakkame treileriga mängima?

Vana ruun käib kammimas

Täna juhtus, nagu ikka eemalt mõtteid lugedes, pulstunud ja takjase lakaga vana ruun olema esimesena ootel. Kammisin siiski Härmiku kõigepealt koos sabaga, seejärel keerutasime ringi. Juhtus väga ebaharilik lugu: kui ma vanaruuna koolialasse tõin juurde ja olin puhastamisega tagajalgadeni jõudnud, lähenes Härmik mulle selja taha ning hakkas esijalga tõstma, justnagu lööks tagumikku. Hetk hiljem, kui ma ruuna sõrgatsitutti kammisin, hakkas see jalaga vehkima, miskit talle ei istunud. Kas Härmik hoiatas, või lihtsalt mängis oma esijalaga? Oleme korra jalga ettepoole venitanud, aga ikka inimese abiga.

Härmik aiste vahel

Vana ruun kammitud, läksime Härmikuga lauda juurde, panime rakkesse ning harjutasime tükk aega aisade vahele astumist, esialgu kiirustas ta sealt kohe välja, pärast juba jäi ilusti seisma ning isegi taandas ettevaatlikult sammukese. Lõpuks läksime ohjates taha heinamaale ja nagu alati, kartis ta kopli tagust teed kraavide ääres ja juba heinamaal keeras pidevalt tee pealt heina sisse, kust aga julgust kogudes sai ringe tehes siiski õigele kursile. Tagasitulles aga karjaga kohakuti olles jäi mõnusalt teele seisma, enam taluhoonete vahele keerata ei soovinud. Tundub, et see kaks nädalat puhast koplit on oma töö teinud ja on tarvis tihedamini harjutamas käia.

Hämaras, pärast Härmiku karja naasmist, võttis päitsed üle Kaira, kes käis kopliväravast väljas kaera kallal. Tegime ka mõned kartlikud ringid tiigi ääres ja kaugemale ei läinud. On tõsi, et ärevat looma toiduga ei rahusta ja kõik me pisikesed ringid jõudsid ämbri juurde kohe tagasi. Maius oli imeline, aga seda rahulikult nautida ei võinud, sest olukord oli ebaharilik ja ähvardav, mida Kaira ka pidevalt kehakeeles väljendas. Kui uuest aiaväravast tagasi läksime, passisid teised noorloomad vesise suuga kohe traadi taga ja Kulla muidugi tõmbas kadedalt ründeasendis kõrvad lidusse. Niiviisi, kes ütles, et karjas hierarhiad puuduvad -- heakene küll, see käis metsikute karjade kohta...

Kui hobused magavad

09.11 oli tõeliselt sooja päikesega ning hobuste laud käisid raskelt. Eurus solistas laisalt tiigis ja Vesta oli jäänud karjast eraldi, kuid hoidis silmsidet, hiljem lonkas järele. Tundub, et Epithos ongi emast võõrdunud, sest oli koos karjaga. Ta on ikka üsna tagasihoidlik, erinevalt Eurusest, kes käib pidevalt nakitsemas ja midagi ei pelga. Kammisin üksjagu karjast läbi, aga Eksport kulges kohe minema, eelistatult Keisi juurde, kes kenasti kiunub kui nad on paaris. Kiunumine võiks olla täkule peletav märk ja võib jätkuda kabjahoobiga ja ilmselt Eksport hoiabki end tagasi, püsides viisaka poisina toetavalt kõrval.

Kammitud Koora

Noorkari käis uudistamas uut väravat elektrikarjuses, mis on nüüd hoopis mugavamalt puhta rohu sees. Kulla käis koolialas, sai põhjaliku kammimise osaliseks ja lakk on takjatest puhas. Eriti uhke saab olla selle üle, et ta lubab kaabitsaga kõiki kapju puhastada, seda tuleb teha siiski põgusalt ja delikaatselt esialgu. Vahelduseks võtsin Rolfe raamatu maast töötamise harjutusi ette ja selgub, et Kulla kardab piitsa, lõpuks siiski ta harjus, et peatamiseks vits rinnale ette asetatakse. Lisaks treenib harjutus "samm" ja "prr" käsklusi, jätkuosas on võimalik hobune panna ümber esimeste tagajalgadega kõrvale astudes ringis käima. Vahepeal puhkehetkel õnnestus Koora lakk takjaist puhtaks kammida ning teda piitsaga ka kerelt ja puusast sügada. Tundub, et see oli jälle tubli edasiminek sotsialiseerimise alal. Takjasel karjamaal on ka täiesti tuntav hea mõju -- loomad on lahkelt nõus, et neid puhastatakse ja usaldus inimese vastu kasvab.

Kaks nädalat ilma linalakkadeta

08.11 proovisin suurusega 0 Šetländi-ponipäitseid Eurusele, aga need olid liiga väikesed, tuleb välja vahetada. Käisin laia piiga metallkammiga lakkasid läbi. Loomad tundusid olevat heas tujus, ainult veised jälitasid lärmates heinapalle vedavat traktorit...

Kaitstud Chiquita

Särevere kolmanda sessi naelaks oli parkuuri-võistlushobuste patside-prunnide punumise praktikum. Kõrge ja pelglik Zefiir oli talli vahel kahe ohelikuga päitses ning õpilased muudkui punusid tabureti peal, põrandalt kostis rautatud kabja närvilist kraapimist. "Gruumid" hoiavad hommikul kell seitse enne võistlust ühes käes kohvitassi ja teisega sõlmivad lakka. Lisaks peale mõningast järeleaitamist õnnestus saada arvestus pindeerimises, pildil on lisaks näha riivlemis- ja rabamiskaitsed.
Reet Jänese ratsatunnis harjutasime kehahoiakut, Tori (ja Holsteini ning täisverelise segu) mustjaskõrb ruun Cardinal vedas alguses aeglaselt, pärast juba elavamalt, traavi kergendamisel vajusin ette ja kaotasin ratsmekontakti, mille peale Reet hoiatas, et nüüd läheb galoppi. Veidi hiljem tuiskas aga tuline Fifty-Fifty ühe napilt hirmust kiljuva õpilasega ümber maneeži. Sõita oskas see tüdruk kenasti, aga pidama saadi alles hea mitme ringiga, terve klass kõrval hinge kinni hoides.

Poistega nädalavahetus

Härmik aitab poissi edasi

25-26.10 Tore on töötada abilisega. Karge ja selge ilusa ilmaga võtsime ette üheksakilomeetrise suure metsaringi ning Härmik harjus kahe erineva suurusega ratsanikuga.
Pühapäeval aga panime koolialas sedelga külge trengi-ketid ning harjusime metallise lohiseva häälega, mis alati järgneb kui edasi liikuda, abiline varmalt ketti tõstmas kui hirm tekib. Ühtlasi aitas kett ja abiline teha ka trenni loomale põnevamaks ning käsklused "samm" ja "traav" leidsid koheselt korrektse reaktsiooni.
Valmis aisakomplekt auto tagasillaga, üks ratas on paraku küll suurem kui teine.

Eurus võõra inimesega

Ilmus välja ka Janari, kelles Kinna omale sõbra leidis, inimene peab ikka hea seltsiline olema.

Härmiku harjumine hoburiistadega

Härmik

22.10 ja 23.10 kui peremees oma kolme pika hõlmaga adra traktori järgi rakendas, tekkis ka hobuosakonnas elevus, et kui kaugel ollakse sügiskünnist. Ilmselgelt osutus võimekaimaks loomaks karjas Härmik, kes on rahulik, aga siiski üsna kartlik noorloom. Kõigepealt tuleb jälle meenutada, et algratsastuse kooli läbinud, on temaga võimalik köietrenni teha ja kõrvalt jälgida kuidas ta end üleval peab ning kuuletub. Esimesel päeval õnnestus kordetamine hiilgavalt -- paar ringi jalutamist ja juba võis eemalduda ringi keskme poole ning saada ka Härmik ilusti traavi jooksma, milles oma osa mängib ka see, et ta on erinevalt Kullast piitsa plaksumisele tundlik. Oma osa edasi ajamisel võisid mängida ka teised noorloomad, kes kooliala kõrval huviga mängu pealt vaatasid. Peale kordetamisel saabunud tõdemust, et loom on erk ja allub, panime peale rangid ning läksime naabrite kartulipõllu kõrvale saalima. Kummaline oli, et tee pealt tagasi keerates Härmik kartis taguotsaga suure papli poole olemist ning läks liiga kiirelt minema, tasapisi hea mitme korduse peale aga harjus. Tagasitulles panin tähele, et tema number 9 vene rangid klopsivad vastu põlve ja rinda. Üldse on rangid küll piisavalt suured, et abaluule toetaks, kuid tundub, et mitte päris õige kujuga.
Järgmiseks proovisin köietrenni teha Kullale, kes oli aga väga unine. Traavi sai tema alles karjamaa taha üüratu suurele lagendikule viies. Korde otsas õnnestus teha üks ring, aga kuidagi ei mahtunud loomale pähe, et võiks teise sinna otsa teha selle asemel, et huvi pärast liikuda hoopis edasisuunas.

Roomad on lõdvad, sedelgarihm ei tõsta looka piisavalt kõrgele, tundub et look võiks olla laiem

Järgmisel päeval leidsin Härmiku koplist päris unisena, ju oli karge öö ja päevane soe päike teinud oma töö. Kordes teda enam pikalt traavima ei saanud, moe pärast tegi paar ringi, suunamuutus aga talle eriti ei istunud -- kas teda oli koolis kordes ainult ühes suunas jooksutatud? Unisus on alati hea koht kus looma mõne keerulisema oluga harjutada, seega proovisime uut aiste-kolgakomplekti loogarakendis. Härmik ärkas kohemaid, ehmudes järele tuleva kolgi kolinast ning ainuke viis teda peale "prrr!" pidama saada oli paar-kolm järsemat ringi pöördpeatuse stiilis, sisemine rooma tuli lahti, hästi hoidsid aisasid ainult sedelgarihmad. Härmik peatus julgemata hingatagi, mina harutasin aisad lahti. Ütleb ka Mauring oma raamatus, et noorhobuse esimesel etterakendamisel tuleb kasutada vaikset ratastega rakendit, mis on vähem hirmutav.
Läksime kopli taha heinamaale, tagasi tulime ohjates, Härmik on ilusti juhitav, karjast kaugemale minek on väga vaevaline, tagasi aga on vaja pidevalt hoogu maha tõmmata.
Õhtu poole söötsin Kinnale kaera "klikkeri" meetodil, kuid ta ei luba veel rihma üle kukla viia, ninarihm aga sobib hästi. Koora seevastu on langenud tagasi ja teda pool-kiiremas korras ei õnnestunud päitsesse saada isegi kaeraga.

Patsid

Uuel karjamaal on kõvasti takjaid ja loomulikult jäävad need lakka ja sabasse kinni, üks korraga. Elvis Presley soenguga hobused ootasid karjas ja Kulla vajas nii kääre kui ka lõikavat kammi.
Täna oli terve pere ilma noorpreilita välja aetud ning pandi maha uut karjamaa tara, mis muutis noorloomade kopli poole suuremaks. Sel ajal kui me Kullaga koolialas suulistega köietreeningu-kordetamise ettevalmistavaid ringe tegime, tormas meie juurde ähmi täis Kaira, kes oli karjasest läbi jooksnud. Varsti järgnesid ülejäänud, Härmik kõige ettevaatlikumalt taga.

Kulla takjapats

Õhtul hämaras kappas kari oma uutes valdustes kohkunult ringi, ühes otsas rivis jalgratas silmitsedes, teises otsas moe pärast rohtu süües ja mööduva rongi hoiatussignaali üle jälle liikvele minnes. Kulla oli täna sedelga ja suulistega, varsti saaks talle külgratsmed lisada, et ta kaela ümaramaks ehk ratsmekontakti saada. Põnev oleks köietreeningut ka Härmikuga proovida, on tegemist ju koolitatud loomaga...

Teisel sessil käik

13.10 Mõnikord taipavad hobused juba imeliselt kaugel ära mis juhtuma hakkab. Nimelt viimane päev enne Särevere teist õppesessi tuli noored ajada ülemisele karjamaale ning hommikul ootasid nad kõik nagu viis kopikat väravas justkui oleksid teavituse saanud. Nööri otsas viisin üle Kulla, et ta tüli ei noriks, seejärel võtsin Kaira ning käisin temaga üle ülemise karjamaa talli ja tiigi juures kus ta päriselt kartma hakkas, keerasime tagasi. Järgmisena võtsin Kooragi päitsesse ning viisin uue kopli peale ringi tegema -- tundub, et tema püsib ohelikus palju tõrksamalt isegi siis kui seltsi on, ju soovis uue kopli heina proovida.
Säreveres õnnestus teha kaasa üks ratsatrenn kus harjutati pööramisvõtteid paigal ning liikumiselt, kõik Reet Jänese teooriatunni baasil. Algasid loengud traditsioonilise loogarakendi kohta, saime töötervishoidu ja ohutust ning südamlik Kati Leutonen jätkas hobupsühholoogiaga, lisaks hindas praktikatöö jalgade pindetamisest ning näitas ratsavarustuse hooldamist.

Eestlane Randi ja taustal Reet Fifty-Fiftyga

Teisel päeval vahetunni ajal leidsin koplis raskeveokas Hestia ja araablase kahekesi: need kaks hobust on oma natuurilt vastandlikud: üks on aeglane ning rahulik, teine keevaline, erk ja liikuv. Araablane liikus minu suureks imestuseks tagurpidi, lähenedes Hestiale. Muidugi on tagaots ees lähenemine ähvardav, kuid mitte rahulikule kogukale loomale: lähemale jõudes sõi Hestia rahulikult rohtu ning astus moe pärast sammukese edasi, eest ära, mille peale araablane talle ikka järgi tagurdas. Kati arvas hiljem selle kohta, et Hestiat püüti sedasi ähvardamisega ajades lihtsalt teise koplisse kaasa viia, kuna araablane ei tundnud ennast nii väikses karjas kindlalt.

Kooliala hooldamine

Keisi üksinda tööl koolialas, taustal murelik kari

 11.10 sai Keisi viidud koolialasse rohtu ära sööma. Eurus soovis päitseid ja me liikusime koos, vahepeal tal tekkis inimese järgnemisest tõrge ja oli üllatunud, et ei õnnestugi oheliku otsas olles ära joosta.
Keisi muutus üksi koolialas aga väga kartlikuks ja perenaine andis hea soovituse mõni loom seltsi tuua, selleks tirisin karjast välja veel Noora, kes on vana rahu ise (ja tõenäoliselt juhtmära). Tulemus oli kohe tunda selles, et enne kangestunud Keisi tuli tänulikult juurde nuuskima, justkui oleks kivi südamelt kukkunud.

Noorloomade koplis olid sälud kõik pundis ja vana ruun oli jäetud omaette kaugemale. Paraku hakkas Kulla kohe alguses võitlema oma positsiooni pärast ja vibutas Kinna suunas kapju. Kardetavasti ei olnud kasvatuslikult korrektne selle peale Kullat agressiivse käitumise kinnitamiseks päitsesse võtta ja temaga välja ringile minna -- kõndisime pika metsaringi, aeg-ajalt traavi minnes. Tagasi talli juures saime seekord ka tagajala kabjad puhtaks kraapida. Lõpetuseks kaer ja koplisse tagasi.
Hämarduvas õhtupoolikus viisin vanaloomad koolialast karja tagasi, tundus, et nad siiski polnud jõudnud heina päris madalaks võtta.

Koora

07.10 sattus koplis vastu Koora ja kuna taskus oli kaera, siis ta sõi endale päitsed pähe. Olin mõttes mitmeid kordi proovinud tal kätt üle laka viia ja seekord käis see muuseas, ju tal oli samuti vaja stiimulit, et oma eluga inimese juures edasi minna. Käis ta ju pidevalt nina pikal uurimas kuidas teisi kammitakse ja talutatakse, kuid ise proovimiseks oli uje. Nüüdki mõne aja pärast kui me karjast eemaldusime, tõmbas ta kõrvad taha lidukile oma ebakindlust väljendama ning me keerasime tagasi, parem on mitte ületada taluvuspiire ja lasta loomal omas tempos harjuda.

Kolk aisakinnitusega

Järgmisena sai päitsed Kaira, kes ka kohe Kulla käest kabjaga sai. Karjakombed on meil karmid. Jooksime suhete sasipuntrast eemale ning läksime välja veistekoplisse, kus Kaira justkui korde otsas keerutama asus, vahepeal üritades hirmuga inimestki pikali joosta. Rahustav oli suund kopli poole tagasi ja selleks korraks oli laia ilma uurimisretk läbi. Tagasitulles harjasime ja tõstsime alumises koolialas kapju. Viimasena tuli tagasihoidlik Kinna, keda esi- ja alarinnalt juba tasahilju sügada annab.
Tagasi talli juures suutsin Eesti Traadi 4mm teraslehe jalaga ilusti ümber kolgi vajutada -- ei olegi vaja kuuma anda. Kui nüüd poldid läbi saab, on Härmikule rakendikoolituseks jäik tehnika olemas.

06.10 lasime terve noorkarjaga galoppi, sealhulgas ka vana ruun kappas uljalt. Alguse sai lugu sellest kui Koora patsutamisest eemale tõmbus, keerasin ringi Kaira järele kel olid päitsed peas. Koora aga oli tagasi tulemas ja nähes, et inimene hoopis eemaldub ja seejärel jooksu pistab, sibas järele. Sellepeale läks muidugi kogu seltskond üllatunult liikvele, vaatepilt oli ülev ja jooksmine andis mõnusalt sooja kõigile.
Kullaga käisime suuliseid harjutamas ("ära nügi!") ja jalgu tõstmas, esikapju saab juba alt puhastada.

05.10 Täna käisime Kairaga koolialas, ja kui me välja tulime, oli Kulla puu kõrval ja ootas kannatlikult, et teda seotaks ning kammima ja jalgu tõstma tuldaks.
Vanaloomad olid viidud teise koplisse ja vanas valitsevas sünges tühjuses tuhises ainult karge põhjatuul.

Härmik, Kaira, Kinna

04.10 käime Härmikuga metsaringil, saatmas on Janari rattal. Noorkari nukralt järgi vaatamas, läbime esimese osa tõrksalt heinamaal, siis saabub hirmus mets ja jahimajake kus on eelmisel päeval lastud põder ja jahimehed. Traavime ja jookseme maast kaasa, lõpuks läheb ka hirnumiseks, vahepeal märkame kahte kitse putku panemas. Mets ja maastiku reljeef on ilusad. Kolmeveerandi maa peal on metsa vahel traktoriga kartulimaa-omanik Sommeri härra kes on tulnud just küla pealt kündmast ja õhutab palgihunnikut, millest tal on plaanis laudu lõigata -- teinekord ikka vaja.
Janari käib jahimeeste tornis ja hüppab silopallidel, mina lähen Härmikule selga ja harjutan keeramise tehnikat. Härmiku traav kipub olema liiga tihe, peab seda õppima pikendama. Tagasitulles oleme higist leemendamas ja täitsa tümad, trenn oli kõva ja reied tuimad. Koplis juhtub õnnetus karjasega kui Janari laeb harjutades hobuste koplisse viimist oma juuksed 8kV pingega. See on küll kurb.
Kokku läbime kümme kilomeetrit.

Suulised

Kulla suulised

03.10 Lugedes Harry Mauringi kuldvara "Hobusekasvatus ja Ratsasport" (1988), jõuame selgusele, et sälgude õpet tuleb alustada kohe ja ei ole vaja oodata ära aega kui nende luustik ratsanikku või koormat kolme-nelja aasta vanuselt on võimeline kandma. Nii ma toongi ära Kulla, kes on noorloomade karja äärepeal tagasihoidlikult omaette nakitsemas. Koora aga tuleb kohe ligi, et päitsetega pusida ning vahepeal veidi kaera saada, nüüd on teda võimalik juba harjata alarinnast. Noorloomaga ümber käimine ilma hirmutamata on rõõm, mäng on õppimine ja harjumine.
Tagajalga tõstab Kulla talli juures veel närviliselt, esijalga aga juba lõdvestunult. Koolialas lasen päitsed kaelale ja pakun valjaid mida on põnev imeda, riisun heina, hobune ümber tiirlemas ja uudistamas. Heina on raske süüa, suulised segavad ja inimene võiks nagu ebamugavast olukorrast välja aidata. Varsti läheme posti tagasi, päitsed tagasi kaelale, valjaste lõuarihma kallale. Nügime ja pusime kuni jääme korraks rahulikuks ning siis on jälle vanad head päitsed peal tagasi ja võib minna jalutuskäigule.
Huvitav, et samuti kui Härmik, on ka Kulla õhtusel ajal enne hämardumist väga kartlik. Hämarik on päeva kõige süngem aeg, vaikus paneb kuulatama, teised pakuks kindlustunnet, aga kus on kari? Vaikne hirnatus leevendamas ängi, traavime heinamaa keskele, siis keerame tagasi koduse kopli poole.

Hundikari kimbutab

02.10 kinnitub Euruse päitsete sõbralikkus - harjutame nööri survele järeleandmist, aga üksikule Epithosele hoopis meeldib reie- ja puusamassaaž, ta astub sammu edasi kui teda rinna juurest harjata, et end sättida "õigele kohale" ja natuke veel pelgab nööre. Mõlemad varsad tõstavad jalga liiga vara, juba sõrgatsi harjamise peale.

Kinna

Noorloomade koplis mängime ujeda Kinnaga mängu "sööme kaera kui inimene puudutab", seekord on ta ainuke peale vana ruuna kes ise jutule tuleb. Siiski tuleb orbiidile ka Härmik, kellega päeva naelaks käime uute suurte vene rangidega maast ohjates tiiru raudtee taga. Alguses punnib loom vastu ja ei allu järjekordselt ohjamisele, sest kardab künkast üles minna, siis taltub ja me kammime kooliala sirgeks. Raudtee taga võõras keskkonnas tuleb esile Härmiku argus, mõnda aega liigume ohjes, aga siis ta keerab tagasi. Perenaise juhised on head, aga eriti meid edasi ei aita: võtke aeg maha, rahunege, liikuge veidi ringis tagasi ja siis jälle inimese soovitud suunda keerates. Peale seda kui me teeme kolm ringi üritades tagasi õigesse suunda minna, võtan ta käe otsa, käime naabri veisekarja imetlemas, siis keerame tagasi ja nüüd läheme ilusti ohjates. Ärevus on ikkagi peal ja kui auto mööda läheb, siis "prrrrr" peatus on ikkagi edasi minek, vahepeal korra ka põllul. Kuidas võib raudtee ülesõidukoht nii kahtlane tunduda? Hämaras ei meeldi Härmikule ka puuallee vahel koju minna, kogume end maasikapõllul, Eksport traavib seda segadust inspekteerima, mis siis ikka, kõrval talutades on ikka kahekesi julgem-- kui hundid söövad, siis vähemalt mõlemad korraga, mitte hobust enne. Tagasi koplisse liigume ratsa, klapp on palju parem kui eelmisel päeval, hetkeks saame isegi traavi ja mul tuleb kergendamine sadulata reitelt maru hästi välja.
Tagatipuks tulevadki külakoerad ja hüppavad säärde kui ma rattaga koju sõidan..."hundikari ulukijahil". Hommik on õhtust targem!

Härmik western-sadulaga

 01.10 olles enne tükk aega metsas ratastega ekselnud, tõime Janariga Härmiku koplist (sälud nuuskimas) välja ja proovisime sadulaid, mõõtsime, et sadulavöö peab olema 180cm, aga nii pikka nagu ei müüdagi poes. Tagasiteel panin valjad, kuid ta ei julgenud ratsa liikuda mööda kopli äärt, keeras pidevalt lagedama peale tagasi ja ratsmele ei allunud, rääkimata istmikumärguandest. Tulin maha ja jalutasin teda vajalikus suunas, võib-olla tundis ta end nii kindlamini. Tore, et ta lubas kõik kabjad ilusti ära puhastada enne.

Tööpäev

Eurus

30.09 ongi Eurusel päitsed peas ja talle need meeldivad -- kui ära võtta, siis tahab tagasi. Mürgeldame isegi oheliku otsas. Päitsed on varsale muidugi liiga suured, pidevalt on vaja kuklaosa alla kaelale pingutada. Naksura on endiselt valvas ja höriseb eemalt, kui lähemale tuleb proovib Eurus kuidas on päitsed peas piima imeda. Viin emalooma välja kammimisele ja seon aia taha vankri külge. Kohe aga kihab koplis hobustest, varss tormab paaniliselt edasi-tagasi, vanamära hirnub kaeblikult ja ei taha kinni olla. No egas midagi, läheme tagasi, ja tagasiminek käib meil läbi karjasetraadi, sest teisel pool on Eksport ees ja pole aega oodata, et inimene kohmitsedes teed avab. Kõmm ja vaikus, kari sööb keset koplit nagu üks mees. Lähen karjasest pinget välja võtma...

Noora trengiga kilekoti-heinaveol

Paanikast ei ole põhjust osa võtta, lähen sikutan mõne aja pärast Noora välja, et uut Aare keevitatud heinahangu proovida, keskmine ora oli mul ühele joonele pressimisest ära murdunud. Noora tõstab korralikult ainult esimesi jalgu, teistega tal tasakaalu ja lõtvust ei ole. Kui me koormarihmast trengidega tuleme, on tal vaja iga meetri pealt üks suutäis kõrgemat rohtu kahmata, paigal ta ka ei püsi. Sebime üks kümme korda edasi-tagasi ja kooliala on heinast tühjaks veetud. Kõige parem on koorma tegemiseks loom posti siduda, siis ta seisab kannatlikult oma tunnetatud paratamatuses.

Kairaga koolialas ja Tinna värkimine

Kaira päitsetega ja Kulla

29.09 sügan Eurust ja nüüd võib juba öelda, et päitsete panemise asendi ta lubab sisse võtta -- õlavars alalõua alt ja käelaba ninal. Jalgu tõstab ja hoiab ka täitsa lõdvalt. Ainult ema Naksura höriseb kõrval, "poiss mis sa seal inimesega teed?" Pooleaastane Eurus võib minna harjamisest nii täkku täis, et läheb vanamärasid kargama. Edasi on platsil ka võõrutusel Epithos, aga tal pole erilist tuju täna. Sikutan koplist välja 27-aastase Tinna ja peale seda kui selgub, et ta tõstab väga hästi jalga, toon värkimise vahendid ja hakkan kapja lõikama. Mõne aja pärast ta asjasse enam nii hästi ei suhtu ja lõpuks hakkab isegi tagajalaga lööma. Taltub küll kohe kui kaeraga tagasi tulen, esijalg automaatselt üleval. Perenaine söödab.
Noorloomade koplis saan pikapeale päitsed pähe Kairale, mille peale armukade Kulla talle kohe kabjaga annab, panen oheliku külge ja me põgeneme vahelduva puiklemisega kiiresti alumisse koolialasse esimest korda omavahel harjutama: tagasi, küljele, talutamine, tagantpoolt küljele pajuvitsaga puutudes -- tormab hammustama, harjates ja sügades on rahu jälle majas. Kari liigub hämaras vaikselt kopli taha ja Kaira teeb kordes ühe rahutu ringi, lasen ta välja ja ta galopeerib teistele tuhatnelja järele. Kas seda kestab ka järgmiseks korraks?

Tammetõrud on magusad

28.09 võtan Kulla ja me käime tuulisel asularingil, kohtame 47-aastast mesinikku Urmast, kes tasahilju ratas käekõrval tagant ligineb ning siis ettevaatlikult köhatab, ta ei julge hobuse taga olla. Liigume kolmekesi edasi, Kulla veidi pelgab seda madalahäälset võrokeelset juttu, mees on teel kallima juurde sauna. Saame teada, et hobusekoppel olla vanasti Pärasoo nime kandnud enne kuivendamist. Keerame metsa vahele, siin oleme korra olnud juba. Tagasiteel hakkab Kulla jalgu järele vedama...ju siis "hobu on väsind ja piip ka kustund...".
Talli juures tagasi hakkame töötama jalgadega, kõigepealt on muidugi vaja õpetada talle viisakalt kaera võtma, esijala hoiaku saame lõdvaks nagu peab, eks ta ikka kipub vibutama veidi, tagajalgadele aga ligi ei pääse, töötame sellega niikaua kuni Kulla lubab jalalihaseni masseerida, ise paigal seistes ja mitte ringi tuterdades. Tagajalaga ta muidugi ei löö, lihtsalt kardab, vahepeal kraabib. Vesta silmitseb mõtlikult rapsivat Kullat, see on ta tütar, nad on mõlemad linalakad, märgata on ka täppe nahal, lakakarv juure poolt ütleb raudjas... Vesta on registris märgitud tumeraudjas, ma pakuksin hoopis pruun st. šokolaadi-palomino, mitte kollane nagu  Cremelloga raudjad lähevad tihti (palomino võib olla ka tume, täpiline. Palomino lehelt aga viidatakse hoopis linalakk-raudja geenile). Tõesti loodan et ta paraneb, ta on väga kõrge ja graatsiline loom.
Laudas on tegelt veidi ohtlik loomi siduda, sest ühel pool on etteulatuv vahekäigu põrand ja värava taga on vundamendiplokk kuhu kõikjale annab jalgu lõhkuda...

Vesta ja paistes jalg

27.09 õhtul leian üllatuseks Vesta tallist, viskan boksi tühjaks ja joodan, no heina on pandud mehiselt, umbes kümme korda suurem hunnik kui Särevere loomadel. Selgub, et tal on abtsissist jalg paistes, vet. on käinud kapja lahti lõikamas. Vesta varss Ephitos on nüüd kuuekuune ja muretult võõrutamisel. Koplisse galopeerivad uhkelt vastu sälud, vaid vana ruun on üksinda nukralt oja ääres. Härmik tuleb koplist välja ning lubab kõik kabjad ära puhastada -- positiivse kaera-kinnitusega, tasakaal on väga hea. Vahepeal siiski rebib, kuid mul on amet selge ja jalga käest ei anna, korralikku kaabitsat ja kumminaga-harja oleks hooldamiseks vaja. Eksport käib vahepeal läbi ukse Vestat nuusutamas.
Valjad päitste asemele pandud, liigume koolialasse ja pärast kopli taha ratsutama, hämaras aga on Härmik arg ning hüppab linnu peale, aasal keerab ise tagasi kodu poole, tuleb tulla maha ja talutada julgustuseks.
Kuskilt kaugelt hakkab sadulata traavi kergendamine juba paistma...Reet aga soovitas sõita ka sadulaga, et reied oleksid rohkem lõdvestunud.

Särevere ja Hestia

23-26.09 Hobuhoolduse sessil Säreveres jagati loengutes ja praktikal huvitavate lektoritega kohe põrutavalt palju uut kasulikku materjali, mh.:
- Reet Jänes: ratsutamise loeng ja trennid
- Kati Leutonen: hooldus, psühholoogia
- Mirja-Mai Urve: anatoomia/füsioloogia
- Astra Nilk kes on ka mõne tõuseltsi registripidaja: aretus ja geneetika

Kuigi ma pakuks, et siinsetel linalakk-veohobustel on raudjal põhivärvusel juures Cremello geen mis pärineb isa Kaiparist, kahtlustab Astra Nilk hoopis hõbegeeni (Zn) kuid see on tõestatult mõjuv ainult kõrbidel, st. nad võiks olla ka hõbekõrbid (bay silver dapple inglise k.). Hobuse "soliidsed" põhivärvid ongi must ja kõrb, kõik teised toonid ja laigulisused on põhjustatud umbes seitsmest pleekivast geenist. Vt. Wikipediast. Lisaks selgub, et PRIA peab uut hobuslaste registrit mida nüüd ka tõuseltsid ainukesena tunnistavad.

Särevere Raskeveo  mära Hestia

Väga põnevad olid Reet Jänese tunnid ja trenn kus mh. selgus, et osa treenereid laseb õpilastel tehnika mõttes juhtida hobust ilma ratsmeta -- kuigi päitsed on siiski peas.
Kooli tallis oli 5a Raskeveomära Hestia, kellega sai harjutatud kabjapuhastamist ja edasi traavis kergendamist, paraku küll kordes, sest mul oleks vaja selle loomaga mõned tunnid maast tööd teha, et klapp parem oleks, ju ta oli ka keskkonnavahetusest uimane, sest nad olid hiljuti viidud tubasemastesse oludesse koplist. Just eelmises trennis traavis Hestia ühe tütarlapsega aga päris kenasti maneežis ringi.
Kordepraktika ajal jalutati ohelikuga noorhobust, kel olid päitsmed valjaste peal, et ta kohaneks liikumisel suulistega. Veel üks huvitav kommentaar oli veoloomade kohta, et harrastatakse valjaste panemist ka päitsete peale kuna siis on võimalik hobune fikseerida juhul kui suulised katki lähevad -- ratsutamisel see ei ole oluline ja päitsed lastakse valjastamisel eest ära kaelale samas kui ohelik on küljes.
Kabjatõstmises oli kõige parem siiski üks must Eesti tõugu loom, imeliselt kerge jalahoidmine ja tasakaal nõudmisel koheselt olemas. Kui lähtuda Kaimio raamatu hobuste õppimise peatükist, siis on kõige ökonoomsem teha üks pikk, kuueteistkümnest katsest koosnev harjutuste jada harvem, siis kulub kõige vähem koolitaja aega, kuigi tulemus pole kõige kiirem. Põhjus on siin vajadus anda aega kuni õpitu kinnistub pikaaegsesse mällu ja ühtlasi suur korduste arv ühekorraga treenib ära lühiajalise mälu, see on viga mis siin loomadega on seni viinud selleni, et head kabjahoidmist pole saavutatud ja värkimine ebaõnnestub. Kaimiol on ka üks vastutingimise lugu vastumeelse hobusega, kus mitme inimesega "avati baar" kui jalg tõusis -- õhtuks sai sepp oma töö ära teha.
Tallis aga käib kabjakaabitsa töö maneežisõidu ette ja taha, loomad on harjunud, mõni on siiski tõrksam, tuleb jääda otsustavalt enesekindlaks.
Järgmiseks sessiks:

• õppida ära skelett
• täita ära fiktiivne varsa identifitseerimisleht aretusseltsile saatmiseks, sh. märgiste joonistamine skeemil
•  käia ratsutamas
• päitsed ja nöörid "Hobuvarustus" all

Mis tunne on olla hobune

Kui inimese ajus on 20 mlrd neuronit ja igaühel on 10t. ühendust teistega, siis imikutel sünnihetkel on ühendusi suhteliselt vähe, kuid mingis arengufaasis on poolteist korda rohkem kui täiskasvanutel. Palju on hobuse 1,2 mlrd neuroni omavahelisi ühendusi? Kas inimesega koos elaval hobusel on neid rohkem? Igal inimesel on närviteed midagi õppides ja lugedes ning mõeldes erisugused, hea on olla tolerantne teiste arvamuste suhtes, sest igaüks tuleb oma minevikust. Kas hobune kes veab pool päeva atra naudib oma tegevust või soovib ta lihtsalt koplisse tagasi sööma? Või loodab ta et peale tööd saab kaera? Kas hobuse kohta võib öelda, et töö on tema eneseteostus...lihaste toonus ja pingutus tekitab endorfiine nagu sportlastel, sestap hea tunne. Hea tunne ka sellest, et midagi väga hirmsat ei juhtunud kuid sai näha tavalisest koplist erinevat maastikku, kuulda enda ümber inimesi askeldamas, näha võibolla mõnda muud looma? Kas hobune võib olla uudishimulik ja nautida seiklemist? Me teame, et täkud on, sest nende ülesanne on liikuda piirialadel ning turvata karja, kas siis teiste karjade ja täkkude või kiskjate eest. Täkkvarsad või -sälud on alati kõigepealt platsis kui inimene seltsi tuleb. Või on loom lihtsalt selline tuim tükk, keda tuleb dresseerida puhtalt premeerides. Siin artikkel Wikipediast.

Härmik palgirege võõrastamas

Kas regi tundub väga ähvardav? Mis paneb hobust kartma jalatõstmist? Kas see oli vägivaldselt kinni hoidmine või ebamugav tunne kabja kraapimisel? Kuidas osad hobused on õpetatud värkimist ja rautamist justkui täiesti tundetult, lõdvestunult võtma?
Kambja kandis Lättemaal vana sovhoosi hobusemees ütles, et hobused võivad õppida ära 40 inimsõna, ja tema väsinud hobune liikus ikka vilkamalt metsa poole kui ta ütles, et nüüd tuleb viimane ring puude järgi...
21.09 perenaine soovib noorhobuse rakendi ette koolitamiseks aisadega kolki, siis ei jookse kelk selga, ei ole võimalik ümber jalgade veorihmu või trenge mässida ja üleüldse püsib ka paanilises galopis regi paremini järel. Enne seda aga tuleb teha veel ohjadega juhtimise trenni, täna oli selleks paras kooliala niidetud loogude vahel navigeerimine, täitsa staadion. Tore on see, et sälgudel ja varssadel on nüüd isiklik koolituskava ja mõned üldised juhtnöörid: rohusöömine koplist väljas (isegi puhkehetkel) ja koplis söövate hobuste harjamine on keelatud. Viimast olen tegelt ka juba järginud, sest sellest pole nagunii mingit kasu.
Veel näidatakse kuidas päitsed maha võtta (lähevad kaela ja siis sealt lahti) ja valjad peale panna, seni jäid mul päitsed valjaste alla.
Uut varustust on küla pealt juurde saadud: kaks ühehõlmalist atra (üks paarisrakendi oma), vaheltharimise puust äke, puust harkader, vedruäke, hulk kolkisid, üks paarisrakendi oma.
Kulla on täna pahur, alguses ei tule, aga on kohe armukade Kinna peale kes kaera saab, lükkab ta eemale ja tuleb kammimisele. Tagajalga ei anna, lööb maha. Koora panen kooli kinni, aga midagi uut ei saavuta, kaeraga päitse koonuosa pähe nagu ikka, kuklarihma veidi, aga see on liig...