Täkk ja Naksura ning Epithos tulid appi, et me Eurusega saaks kopli tagaotsas käia. Eurus on suur sõber ja päitsed meeldivad talle, aga Epithos on julge, käib üksi kaugel eemal kuid päitses olla talle ei meeldi -- huvitavad nüansid. Täkk tuli Euruse juurde nuuskima ja ilmselgelt oli ennast agressiivselt kehtestav jällegi. Tundub, et veidi veel ja noored täkk-varsad, kes nüüd juba päris suureks on kasvand eralduvad kopli tahaotsa omette karjaks. Praegu on neil hea, rohi on õhukese lume alt kergelt saadaval.
Proovisin Epithost kaeraga sisse sööta, et klikkeriga päitseid saaks hakata treenima, aga ta hoopis sõi lund, ajas suust pruuni vedelikku ja ei hoolinud sugugi maiusest, mis noorkarja hulgas ülipopp on.
Kullaga tõstsime seekord kiirelt nööri abil kõik jalad üles, kraapisin kabja-alused konksuga korra üle ja ta sai nina kaerapange. Pärast uurisime karjääri ümbrust. Koora võttis õpitu kinnitamiseks mitu korda päitsed pähe ja sai samuti oma kaera, harjutasime veel närviliselt ja kartlikult sirge peal edasi-tagasi talutamist kuni kostis "klikk" ja ta muutus kaera saades palju kindlamaks, pärast saatis ta mind mureliku näoga väravani, et nii vähe anti. Kui lugeda toiduratsioone, siis  võiks töötav hobune süüa päevas kuus kilo heina ja viis kilo kaera, see on paras narrimine millistes pisikestes kogustes ma neid toidan, aga eesmärk on õppimine. Tööd me paraku veel ei tee. Heinakõhud on neil küll ees tõesti, aga tundub, et Härmik on hakanud veidi alla võtma. Oleks rohkem aega, teeks talle rakenditrenni juurdegi...