Härmiku harjumine hoburiistadega

Härmik

22.10 ja 23.10 kui peremees oma kolme pika hõlmaga adra traktori järgi rakendas, tekkis ka hobuosakonnas elevus, et kui kaugel ollakse sügiskünnist. Ilmselgelt osutus võimekaimaks loomaks karjas Härmik, kes on rahulik, aga siiski üsna kartlik noorloom. Kõigepealt tuleb jälle meenutada, et algratsastuse kooli läbinud, on temaga võimalik köietrenni teha ja kõrvalt jälgida kuidas ta end üleval peab ning kuuletub. Esimesel päeval õnnestus kordetamine hiilgavalt -- paar ringi jalutamist ja juba võis eemalduda ringi keskme poole ning saada ka Härmik ilusti traavi jooksma, milles oma osa mängib ka see, et ta on erinevalt Kullast piitsa plaksumisele tundlik. Oma osa edasi ajamisel võisid mängida ka teised noorloomad, kes kooliala kõrval huviga mängu pealt vaatasid. Peale kordetamisel saabunud tõdemust, et loom on erk ja allub, panime peale rangid ning läksime naabrite kartulipõllu kõrvale saalima. Kummaline oli, et tee pealt tagasi keerates Härmik kartis taguotsaga suure papli poole olemist ning läks liiga kiirelt minema, tasapisi hea mitme korduse peale aga harjus. Tagasitulles panin tähele, et tema number 9 vene rangid klopsivad vastu põlve ja rinda. Üldse on rangid küll piisavalt suured, et abaluule toetaks, kuid tundub, et mitte päris õige kujuga.
Järgmiseks proovisin köietrenni teha Kullale, kes oli aga väga unine. Traavi sai tema alles karjamaa taha üüratu suurele lagendikule viies. Korde otsas õnnestus teha üks ring, aga kuidagi ei mahtunud loomale pähe, et võiks teise sinna otsa teha selle asemel, et huvi pärast liikuda hoopis edasisuunas.

Roomad on lõdvad, sedelgarihm ei tõsta looka piisavalt kõrgele, tundub et look võiks olla laiem

Järgmisel päeval leidsin Härmiku koplist päris unisena, ju oli karge öö ja päevane soe päike teinud oma töö. Kordes teda enam pikalt traavima ei saanud, moe pärast tegi paar ringi, suunamuutus aga talle eriti ei istunud -- kas teda oli koolis kordes ainult ühes suunas jooksutatud? Unisus on alati hea koht kus looma mõne keerulisema oluga harjutada, seega proovisime uut aiste-kolgakomplekti loogarakendis. Härmik ärkas kohemaid, ehmudes järele tuleva kolgi kolinast ning ainuke viis teda peale "prrr!" pidama saada oli paar-kolm järsemat ringi pöördpeatuse stiilis, sisemine rooma tuli lahti, hästi hoidsid aisasid ainult sedelgarihmad. Härmik peatus julgemata hingatagi, mina harutasin aisad lahti. Ütleb ka Mauring oma raamatus, et noorhobuse esimesel etterakendamisel tuleb kasutada vaikset ratastega rakendit, mis on vähem hirmutav.
Läksime kopli taha heinamaale, tagasi tulime ohjates, Härmik on ilusti juhitav, karjast kaugemale minek on väga vaevaline, tagasi aga on vaja pidevalt hoogu maha tõmmata.
Õhtu poole söötsin Kinnale kaera "klikkeri" meetodil, kuid ta ei luba veel rihma üle kukla viia, ninarihm aga sobib hästi. Koora seevastu on langenud tagasi ja teda pool-kiiremas korras ei õnnestunud päitsesse saada isegi kaeraga.