18.12 lamasin pimedas karja keskel Härmiku seljal ja sügasin võlukammiga Kinnat, pärast hakkasime isegi jalgu tõstma. Härmik on tõeline seltskonnahobune. Samuti lubas Koora mööda ujudes oma puusast üle käia. Niimoodi kari videvikutundi peabki, vaikselt seistes ja seltsides. Mõnikord keegi hammastega ajades, et ikka toonust üleval hoida ja siis jälle vaikselt suikudes...
Eurus täna ikka mulgust välja tulla ei tahtnud, alguses punnis täiesti jõust vastu, siis kui ma temaga leebelt rääkisin, hakkas sentimeetri kaupa lähenema, tegi murelikku nägu ja sai mu plaanist väga hästi aru, aga karja turvalisus jäi liiga kaugele. Eksport tuli tori märaga meid karja tagasi ajama. Epithosele panin nööri kaela ümber ja me kõndisime.
No comments:
Post a Comment