Kairaga metsas

Ilm oli külm ja metsas palke otsimas oli vaja käia. Võtsin Kaira kaasa, kuna ta kappas kohe vastu ja mul oli nagunii plaanis tema kuraasi natuke pikemal kõnnil maha võtta. Üle lagendiku saime väga kenasti, samuti osa metsa, kuid siis hakkas Kaira tagasi keerama ja mööda jooksma, eks me pusisime seal ennast soojaks, saime teiselt poolt välja ja tulime üle lagendiku ja alumisest koplist mööda ning suurt teed pidi tagasi, lõpuks Kaira enam traavida ei viitsinud, ju siis oli väsind. Tubli töö: väike metsaring on 7km.
Kui Kaira järgmine kord enam lagendikule või metsa minna ei taha, siis on selge, et oli ikkagi hirmus. Minu põhiprobleem kasvatuslikes küsimustes on olnud kindlasti ka see, et taluvusläve järk-järgulist tõstmist tuleb teha hoolikamalt ja mitte tormata alati täispangale välja, et pärast tõrksa loomaga silmitsi olla. Hirmu tingimise tagajärgi enam õppimisega kustutada ei saa.
Härmikul oli murelik nägu, ta oli üksinda heinapalli pärast kiskleva karja juurest eemale läinud. Panin ta aiste vahele poolenisti sel ajal kui ta kaera sõi.
Tuleb ära mainida, et päeva algatuseks astusin läbi varssade juurest, ja esmakordselt tuli ise vastu sügelev Epithos, mis on meie tagasihoidliku looma kohta küll enneolematult julge tegu.