Imeilusa ilmaga käisin unist Härmikut kordetamas ja ei saanudki teda korralikult ringi jooksma. Sörkisin ise kõrval ja õppisime peatust ja allüürivahetust saani jaoks, samuti taandamist. Olen Härmikuga pidevalt käinud temast eespool ja tal on kombeks nina seljas taga lonkida. Nüüd saime niikaugele, et loom kõnnib eespool inimene rinnast isegi veidi tagapool kõrval, nii on parem ka köieringi alustada, jäädes iseseisvalt edasi pürgiva looma tahaosa poole teda ajama eemaldudes ringi keskele. Koolis öeldi, et kõige parem köietrenni tehnika õpetamiseks on ikkagi ringväljak, aga Härmik on ju ometi kordes ilusti jooksnud, ju siis oli liiga uimane päev.
Köietrennilt tulles läksime lauda juurde, kaapisin kabjad puhtaks ja andsin kaera ning samal ajal lükkasin aisad ümber hobuse, mis peale ta ehmus, kardetavasti tingisin hirmu, sest kolmandat korda Härmikut saani aiste vahele sirgelt saada oli juba päris raske. Tegime eeskoplis juba hoopis suuremad ringid ja tagasitulles ei julgenud lauda juurde posti välja sõita ja tirimine ka ei aidanud, õnneks ohelik ulatas kinni siduda ja riistad rahulikult maha võetud. Sõit on tore ja hoogne, vahepeal tuli ka väsimise seisak, aga rakendamine ja mahavõtmine käivad ikka suurte tõrgetega. Kui Härmikul oleks õigus öelda "ei", tuleks ta kohe koplisse tagasi saata. Niipalju siis sujuvast ja loomasõbralikust ettekoolitamisest.