Suulised

Kulla suulised

03.10 Lugedes Harry Mauringi kuldvara "Hobusekasvatus ja Ratsasport" (1988), jõuame selgusele, et sälgude õpet tuleb alustada kohe ja ei ole vaja oodata ära aega kui nende luustik ratsanikku või koormat kolme-nelja aasta vanuselt on võimeline kandma. Nii ma toongi ära Kulla, kes on noorloomade karja äärepeal tagasihoidlikult omaette nakitsemas. Koora aga tuleb kohe ligi, et päitsetega pusida ning vahepeal veidi kaera saada, nüüd on teda võimalik juba harjata alarinnast. Noorloomaga ümber käimine ilma hirmutamata on rõõm, mäng on õppimine ja harjumine.
Tagajalga tõstab Kulla talli juures veel närviliselt, esijalga aga juba lõdvestunult. Koolialas lasen päitsed kaelale ja pakun valjaid mida on põnev imeda, riisun heina, hobune ümber tiirlemas ja uudistamas. Heina on raske süüa, suulised segavad ja inimene võiks nagu ebamugavast olukorrast välja aidata. Varsti läheme posti tagasi, päitsed tagasi kaelale, valjaste lõuarihma kallale. Nügime ja pusime kuni jääme korraks rahulikuks ning siis on jälle vanad head päitsed peal tagasi ja võib minna jalutuskäigule.
Huvitav, et samuti kui Härmik, on ka Kulla õhtusel ajal enne hämardumist väga kartlik. Hämarik on päeva kõige süngem aeg, vaikus paneb kuulatama, teised pakuks kindlustunnet, aga kus on kari? Vaikne hirnatus leevendamas ängi, traavime heinamaa keskele, siis keerame tagasi koduse kopli poole.