Hundikari kimbutab

02.10 kinnitub Euruse päitsete sõbralikkus - harjutame nööri survele järeleandmist, aga üksikule Epithosele hoopis meeldib reie- ja puusamassaaž, ta astub sammu edasi kui teda rinna juurest harjata, et end sättida "õigele kohale" ja natuke veel pelgab nööre. Mõlemad varsad tõstavad jalga liiga vara, juba sõrgatsi harjamise peale.

Kinna

Noorloomade koplis mängime ujeda Kinnaga mängu "sööme kaera kui inimene puudutab", seekord on ta ainuke peale vana ruuna kes ise jutule tuleb. Siiski tuleb orbiidile ka Härmik, kellega päeva naelaks käime uute suurte vene rangidega maast ohjates tiiru raudtee taga. Alguses punnib loom vastu ja ei allu järjekordselt ohjamisele, sest kardab künkast üles minna, siis taltub ja me kammime kooliala sirgeks. Raudtee taga võõras keskkonnas tuleb esile Härmiku argus, mõnda aega liigume ohjes, aga siis ta keerab tagasi. Perenaise juhised on head, aga eriti meid edasi ei aita: võtke aeg maha, rahunege, liikuge veidi ringis tagasi ja siis jälle inimese soovitud suunda keerates. Peale seda kui me teeme kolm ringi üritades tagasi õigesse suunda minna, võtan ta käe otsa, käime naabri veisekarja imetlemas, siis keerame tagasi ja nüüd läheme ilusti ohjates. Ärevus on ikkagi peal ja kui auto mööda läheb, siis "prrrrr" peatus on ikkagi edasi minek, vahepeal korra ka põllul. Kuidas võib raudtee ülesõidukoht nii kahtlane tunduda? Hämaras ei meeldi Härmikule ka puuallee vahel koju minna, kogume end maasikapõllul, Eksport traavib seda segadust inspekteerima, mis siis ikka, kõrval talutades on ikka kahekesi julgem-- kui hundid söövad, siis vähemalt mõlemad korraga, mitte hobust enne. Tagasi koplisse liigume ratsa, klapp on palju parem kui eelmisel päeval, hetkeks saame isegi traavi ja mul tuleb kergendamine sadulata reitelt maru hästi välja.
Tagatipuks tulevadki külakoerad ja hüppavad säärde kui ma rattaga koju sõidan..."hundikari ulukijahil". Hommik on õhtust targem!