28.09 võtan Kulla ja me käime tuulisel asularingil, kohtame 47-aastast mesinikku Urmast, kes tasahilju ratas käekõrval tagant ligineb ning siis ettevaatlikult köhatab, ta ei julge hobuse taga olla. Liigume kolmekesi edasi, Kulla veidi pelgab seda madalahäälset võrokeelset juttu, mees on teel kallima juurde sauna. Saame teada, et hobusekoppel olla vanasti Pärasoo nime kandnud enne kuivendamist. Keerame metsa vahele, siin oleme korra olnud juba. Tagasiteel hakkab Kulla jalgu järele vedama...ju siis "hobu on väsind ja piip ka kustund...".
Talli juures tagasi hakkame töötama jalgadega, kõigepealt on muidugi vaja õpetada talle viisakalt kaera võtma, esijala hoiaku saame lõdvaks nagu peab, eks ta ikka kipub vibutama veidi, tagajalgadele aga ligi ei pääse, töötame sellega niikaua kuni Kulla lubab jalalihaseni masseerida, ise paigal seistes ja mitte ringi tuterdades. Tagajalaga ta muidugi ei löö, lihtsalt kardab, vahepeal kraabib. Vesta silmitseb mõtlikult rapsivat Kullat, see on ta tütar, nad on mõlemad linalakad, märgata on ka täppe nahal, lakakarv juure poolt ütleb raudjas... Vesta on registris märgitud tumeraudjas, ma pakuksin hoopis pruun st. šokolaadi-palomino, mitte kollane nagu Cremelloga raudjad lähevad tihti (palomino võib olla ka tume, täpiline. Palomino lehelt aga viidatakse hoopis linalakk-raudja geenile). Tõesti loodan et ta paraneb, ta on väga kõrge ja graatsiline loom.
Laudas on tegelt veidi ohtlik loomi siduda, sest ühel pool on etteulatuv vahekäigu põrand ja värava taga on vundamendiplokk kuhu kõikjale annab jalgu lõhkuda...
No comments:
Post a Comment