Laupäev tagajalgadel

22.11 sai päitses Eurus jälle täku käest nahutada. Käisime karjast veidi eemal ja varss hakkas nii tormiliselt tagasi tüürima, et tõusis tagajalgadele, ilmselgelt et ma veenduksin, et olen temast tegelikult lühem. Ei, ma ei veendunud, aga tagasi keerasime ikkagi, sest hirmu käes karjast eemal pole hea varssa hoida. Teise ringiga tulime ikkagi tagasi, seekord olid sabas ka Keisi ja ema Naksura. Proovisin minna koplist välja, aga Eurus ei söandanud väravast läbi tulla.

Käisime Kullaga koolialas kammimas, kapju tõstmas ja maast harjutusi tegemas. Kui ma just piitsaga teda peatasin, helises telefon ja Kulla tõusis ka tagajalgadele.  Seejärel tegime väikse metsaringi variatsiooniga, kus keerasime raja parema haru peale, mis pärast pikka reljeefset ilus metsas võsasel langil ära sumbus ja me trügisime teisele poole heinamaale välja ja siis jooksime koristatud viljapõllul. Tagasi lauda juures sai Kulla kaera kui jalgu tõstis -- nõudsin lõtva hoiakut, et kapju kaapida, aga ta enamasti hoopis rebis, paar korda siiski õnnestus. Ta oli kuidagi päev otsa tõreda olemisega, metsas ja põllul liikus ainult põnevil uudistades kaasa. Märad on märad...jäin tema kõhklevat naasmist karja järele vaatama, ja mõtlesin, et tal ei ole tegelt head sõpra või paarilist nagu on Tinna ja Noora kahekesi vanakarjas. Võib-olla pererahva noorpreili, kelle lemmik Kulla on kunagi leiab temaga sellise klapi, et nad ei saa muudmoodi hakkama kui peavad ratsutades sel imelisel Lõuna-Eesti maastikul koos aega veetma...