Ratsimäe noorloomadest

2014 aasta augustis sain endale sotsialiseerimiseks pikalt omaette olnud karja. Veetsin sälgude ja varssadega loendamatuid pealelõunaseid ja õhtuseid videvikutunde, alguses nendega koos joostes, hiljem juba õpetades. Mõned loomad olid eelneva kohtlemise käigus hirmutatud, Koora võõristus inimeste vastu oli üldistunud. Varsad olid pooleaastased ja seni inimesega eriti kokku ei olnud puutunud. Eurusel käivad nüüd päitsed pähe, ta tõstab nõudmisel puhastamiseks jalgu, ning oskab elementaarseid taandamisi, küljele astumisi. Epithos päitseid võõristab, aga nööri saab panna kaela ümber rinna kohalt. Samuti tõstab kõiki jalgu ja oskab taandada.
Sälgudest Kaira ja Kinna tõstavad jalgu kuid värkimiseks oleks vaja kindlasti harjutada enne pikemat aega kabjapuhastamist konksuga. Kaira on julge ja impulsiivne loom, kes õpib väga kiiresti, koos Kullaga lubavad nad esijalgu puhastada, tagajalgade lõdvalt hoidmisega tuleb veel tööd teha.
Koora lubab kannatlikult päitsed pähe panna, aga jalgu ei tõsta, Kinna on väga tundlik puudutustele, kompab ise vastu ja lubab muretult jalgu tõsta, konksuga puhastamist ei ole õppinud, samuti ei saa teda kinni võtta, kuid lubab nööri ümber nina panna.
Kulla on ettekoolitamises sedelgat kandnud ja sinna kinnitatud ketti vedanud harjumiseks.
Härmik on ette koolitatud, kuid vajab veel harjumist ja on endiselt veidi kartlik rakendamise suhtes, ta vajab allüürivahetuse (samm-traav-samm) treeninguid, saaniga on sammu veidi tülikas teha, sest ta liigub traavis kõige mugavamalt ja kergemalt. Härmik on saanud veidi kordetrenni kuid vajab veel kõvasti edasist tööd just allüürivahetuse õppimiseks ringil.
Koora, Kinna, Eurus ja Epithos ei ole harjutatud koplist väljas käimisega ja karjast eemaldumisega.
Euruse ja Epithose transportimiseks kevadel oleks vaja kindlasti edasist tööd nii elementaaroskuste kui ka haagisesse minekuga.
Noorloomadele tuleb mh. hakata tegema inimese ruumist lugu pidamise harjutusi, Kaira ja Koora kipuvad tagant poolt näksama, Kaira on uudistades liiga pealetükkiv.
Soovitus on edaspidi hobuste kvaliteetse heina hoidmiseks ehitada varjualune ja lisaks kuiv plats kus oleks võimalik loomi siduda ja hooldada, vabapidamises soovitatakse ka soojemat ruumi varustuse hoidmiseks ning loomade ja varustuse pesemiseks, lisaks varjualune mitme kohaga toitmiseks kõrgemal kohal maastikul. Vabapidamistallis on EU nõuete järgi ühele hobusele vaja põrandapinda  2,5 x turjakõrgus.

Kaira oli täna kõigest natuke tõrges, me traavisime kopli taga heinamaal küngastel ja võtsime päikest, hakkas palav ja ma panin jope sälu seljale...korraks.
Kulla hakkab juba uuesti taipama, et tagumist jalga võiks hoida lõdvalt ja Härmiku panin jällegi aiste vahele, seekord sai ka sedelgarihm kinni. Üks ebameeldiv ehmatus tuli sellest, et ais kukkus looga pealt kolinal maha. Homme võiks ehk juba ühe sõidu ka teha...
Täku ja varssade jalad said puhastatud ja lakad-sabad kammitud. Täkk on üldse väga muhe leebe loom, Aare rääkis, et kui ta noorkarja pääseb, siis ta ei jõua märadele järele joosta...

Kairaga metsas

Ilm oli külm ja metsas palke otsimas oli vaja käia. Võtsin Kaira kaasa, kuna ta kappas kohe vastu ja mul oli nagunii plaanis tema kuraasi natuke pikemal kõnnil maha võtta. Üle lagendiku saime väga kenasti, samuti osa metsa, kuid siis hakkas Kaira tagasi keerama ja mööda jooksma, eks me pusisime seal ennast soojaks, saime teiselt poolt välja ja tulime üle lagendiku ja alumisest koplist mööda ning suurt teed pidi tagasi, lõpuks Kaira enam traavida ei viitsinud, ju siis oli väsind. Tubli töö: väike metsaring on 7km.
Kui Kaira järgmine kord enam lagendikule või metsa minna ei taha, siis on selge, et oli ikkagi hirmus. Minu põhiprobleem kasvatuslikes küsimustes on olnud kindlasti ka see, et taluvusläve järk-järgulist tõstmist tuleb teha hoolikamalt ja mitte tormata alati täispangale välja, et pärast tõrksa loomaga silmitsi olla. Hirmu tingimise tagajärgi enam õppimisega kustutada ei saa.
Härmikul oli murelik nägu, ta oli üksinda heinapalli pärast kiskleva karja juurest eemale läinud. Panin ta aiste vahele poolenisti sel ajal kui ta kaera sõi.
Tuleb ära mainida, et päeva algatuseks astusin läbi varssade juurest, ja esmakordselt tuli ise vastu sügelev Epithos, mis on meie tagasihoidliku looma kohta küll enneolematult julge tegu.

28.12 Kulla käib kammimas ja söömas ning traavib kõrval tagakoplis. Kui me laisalt kopli taga teed mööda vantsisime, liikus kari galoppides ringi ja Härmik näitas tõelist täkulikku käitumist Kaira peal välja, kas see on nüüd sellest, et kaeraratsioon on toidusedelis suurenenud? Kaira kiunus ja keeras tagaotsa, mille peale ruun vastas samaga ja mära-sälg saigi eemale joosta...
Härmik aga ei tahtnud enam aiste vahele minna, isegi koplis hakkas põgenema. Läksime kaeraämbri järele aiste vahele ja harjutasime üle aisa astumist, panin talle korraks looga ja sidusin rinnuserihma kinni, seejärel jälle ära.
Kaira astus samuti aiste vahele, tõstsin jalgu ja ta sõi ämbrist. Ühtlasi oli ta esimest korda kinni seotud, koperdas aisa otsa ning tõmbas end paariks sekundiks ohelikuga pingule, andis aga õnneks kohe järele: õpetatud loom tirimispaanikasse ei lähe.
Edasi juba hämaras silitasin Kinna üle ja tõstsin kõiki jalgu.

Imeilusa ilmaga käisin unist Härmikut kordetamas ja ei saanudki teda korralikult ringi jooksma. Sörkisin ise kõrval ja õppisime peatust ja allüürivahetust saani jaoks, samuti taandamist. Olen Härmikuga pidevalt käinud temast eespool ja tal on kombeks nina seljas taga lonkida. Nüüd saime niikaugele, et loom kõnnib eespool inimene rinnast isegi veidi tagapool kõrval, nii on parem ka köieringi alustada, jäädes iseseisvalt edasi pürgiva looma tahaosa poole teda ajama eemaldudes ringi keskele. Koolis öeldi, et kõige parem köietrenni tehnika õpetamiseks on ikkagi ringväljak, aga Härmik on ju ometi kordes ilusti jooksnud, ju siis oli liiga uimane päev.
Köietrennilt tulles läksime lauda juurde, kaapisin kabjad puhtaks ja andsin kaera ning samal ajal lükkasin aisad ümber hobuse, mis peale ta ehmus, kardetavasti tingisin hirmu, sest kolmandat korda Härmikut saani aiste vahele sirgelt saada oli juba päris raske. Tegime eeskoplis juba hoopis suuremad ringid ja tagasitulles ei julgenud lauda juurde posti välja sõita ja tirimine ka ei aidanud, õnneks ohelik ulatas kinni siduda ja riistad rahulikult maha võetud. Sõit on tore ja hoogne, vahepeal tuli ka väsimise seisak, aga rakendamine ja mahavõtmine käivad ikka suurte tõrgetega. Kui Härmikul oleks õigus öelda "ei", tuleks ta kohe koplisse tagasi saata. Niipalju siis sujuvast ja loomasõbralikust ettekoolitamisest.

Kaira põmmutab

Peale varssade jalgade tõstmist jooksis vastu jälle Kaira, kelle viisin lauda juurde: esimesed jalad hoiab ilusti üleval, ju see oli siiski suvine õpe, kui Kaira veel rahulikult sügamist oskas nautida, enne kui talle päitsed pähe said...aga tol korral ma tagajalgadeni ei jõudnud. Nüüd pean mõtlema välja, kuidas taluvusläve tõsta, kaera süües masseerisin reielihaseid, vahepeal tuli ta siiski napsama. Käisime koolialas harjutusi tegemas, kus Kaira hirnus karja taga ja vibutas tagajalgagi, kui ma püüdsin seda katsuda...oleme usalduslikust suhtest veel päris kaugel...
Järgmisena tuli Härmik, kelle rakendasin teist korda saani ette: mitte kuidagi ei saanud teda aiste vahele enam, seega sidusin ta kinni ja lükkasin aisad saaniga tagant kohale, seejärel pidin aisad eriti suurelt laiali ajama, et ta keskele jääks. Seejärel oleks me napilt tiiki sõitnud, keerasime ringi ümber ning sõitsime kila-kola ja puuriitade vahelt ilusti taha karjamaale ja traavisime paar ringi ning pärast ka tagasi, ülitubli oli hobune. Sedelgarihmad maas, tegi aga Härmik tagurpidikäigu ja puges ise tahapoole rangidest välja ning kalpsas minema, mina üllatunult riistu kinni püüdmas.
Üldiselt on probleem ikka loogaga, mis vajub rooma sõlmest aisa küljest läbi peale mõningast põrutamist. Vist tuleks ka rohkem keerge roomasse teha, aga enam nagu ei saa.

Täkk annab jalgu

Tavaliselt on mul ainult varsapäitsed ja kamm kaasas kui vanakarjast läbi lähen. Seekord oli ka kabjakonks ja käisin läbi Euruse, Epithose ja isegi Ekspordi jalad. Euruse sidusin puu külge. Epithosele meeldib sügamine nii väga, et hakkasin seda "klikkerina" kasutama: "klikk" ja sügamine tulevad siis, kui poiss nina päitsesse paneb.
Kõige suurem üllatus oli aga täkk, kes osutus väga viisakaks: kõigepealt lubas end kammida ja masseerida, seejärel tõstis nagu Miška kõik jalad üles, et ma saaksin need puhastada. Tuleb ilmselt Aare värkima kutsuda. See protseduur pole täkule võõras.
Noorkarjas traavis vastu Kaira, kes tuli koolialasse, pelgas kõhult ja tagakehalt puudutamist, aga esijalad andis ise vabatahtlikult ja hoidis neid pikalt üleval, nagu treenitud...huvitav, kas see õpetus oli perenaise antud või minu enda suvine koplis harjutus?

Nädalavahetus läks kiirelt, üks päev oli porine, teine külmetas. Härmiku ja Janariga sai tehtud ring metsas, üle raudtee vasakul on tõesti kena laas, kui võsast läbi saab.
Pühapäeval peale kirikuskäiku said ämbrist kaera ja ringi talutamist Kulla ja Kaira. Kulla kapju saab alt konksuga kaapida, tagumistega on siiski raskusi. Kaira on vahepeal jalgade andmise ära unustanud ja pelgab.

Võtsin Koora, et päitseid kinnistada. Harjutasime talutamist, vahepeal andsin kaera käest. Ta kardab ohelikus käia. Käisime koolialas ringe tegemas, kui kari ehmus ja mitu ringi galopeeris edasi-tagasi, väga tuuline ilm oli ja loomad olid ärevil. Koora väravast välja ei tulnud, isegi kui Kulla tagant nügis, samuti ei meeldi talle ka karjast eemale minna.
Käisime Härmikuga üle tuulise heinamaa metsas, temagi oli väga ärev ja pressis ikka tagasi alguses, eks ta pärast leppis ka metsaringiga. Ümberringi imelised männid, tuul ladvus vihistamas, keerasime otsa kodu poole tagasi. Tagasi mäest üles läksin selga, muidugi oli vaja Härmikul korraks minna raudteed vaatama rajalt kõrvale.

Seltsis segasem

18.12 lamasin pimedas karja keskel Härmiku seljal ja sügasin võlukammiga Kinnat, pärast hakkasime isegi jalgu tõstma. Härmik on tõeline seltskonnahobune. Samuti lubas Koora mööda ujudes oma puusast üle käia. Niimoodi kari videvikutundi peabki, vaikselt seistes ja seltsides. Mõnikord keegi hammastega ajades, et ikka toonust üleval hoida ja siis jälle vaikselt suikudes...
Eurus täna ikka mulgust välja tulla ei tahtnud, alguses punnis täiesti jõust vastu, siis kui ma temaga leebelt rääkisin, hakkas sentimeetri kaupa lähenema, tegi murelikku nägu ja sai mu plaanist väga hästi aru, aga karja turvalisus jäi liiga kaugele. Eksport tuli tori märaga meid karja tagasi ajama. Epithosele panin nööri kaela ümber ja me kõndisime.

17.12 Sügasin Eksporti (!) ja varssu, kõndisin lakast turja juurest kinni hoides Epithosega ringi, õppis "prr" seismajäämist ning sai preemiaks kõhu alt sügada. Võtsin Kulla, kammisime saba ja lakka, sikutasime kabjad üles, korra konksuga, kaer, seejärel üle raudtee vasakul põllu taga võsases metsas hulkumine, tagasitulles jälle kabjad. Kaira vaatas värava taga näljase näoga pealt. Kulla ajas ämbri ümber, tarvis on küna.

16.12 käisin üle varsad, Eurusel on vasak esimene kabjaserv murdunud ja ta ei tahtnud seda jalga anda alguses. Kairaga käisime õue peal ja teed mööda ringil, harjutasime kõrval liikumist.

Härmik veab saani

Härmik veab Aaret

Nüüd on koolitus jõudnud niikaugele, et Härmik pandi puuriida ette aiste
vahele, läks sealt ilusti külgsammuga 180 kraadi ja tegi koplis hea mitu rasket saaniringi: treeningut on vähevõitu ja lumi sulas ka öösel ära, järele jäi vaevu libe lörts rohututtide vahel. Saani aisakinnitused olid ka pisut kitsad. Perenaine avaldas kindlat soovi, et hobune peab olema valjastatud, kuigi olin teda "side-pull" külgedelt tõmmatava päitsega viimasel ajal ohjanud. Auhinnaks hea käitumise ja vapralt vastu peetud sõidu eest sõi Härmik ämbrist ära tubli kolm kilo kaera ja pärast kraapis veel jalgagi, kui oli vaja see veidi tüütu kabjapuhastamise rutiin läbi viia.
Kinna lubas kõrvade vahelt lakka sügada ja isegi käe lõua alt läbi viia, ta on suur loom, aga õpeta nagu varssa. Armas sellegipoolest.
Kairaga tegime mööda teed koplist väljas ringi.
Vanakarjas kammisin, sh. Euruse saba Super-Shine abil. Uus ümmargune piide otsast mummuline hari teeb imesid -- kõigile meeldib.
Kokku 4h (kell 12-16).

Miskit ootamatut tihti sünnib. Täna oli üllatuseks Epithose lahke olek. Lisaks saab varsti Euruse ära värkida.
Kairaga käisime mööda võõrast koplit jooksmas ja mulle väga meeldib tema traavi impulss -- see on palju kergem ja lennulisem kui teistel, kui seda suudaks hoida, saaks ta väga kenaks ratsahobuseks.
Härmikuga tegime koolialas rakendiharjutusi ilma ohjadeta -- sikutasin teda küljele, et ta õpiks diagonaale sammuma ja nüüd ta ei painuta end puusaga aisa vastu enam eriti, tuleb välja küll. Nüüd ta aga kipub hoidma end liikumatult, sest ta kardab kogu seda kaadervärki, mis seljas on, ega see tagasild ka nüüd kõige kergemate killast ole. Tagasi karja minnes ei saanud tõesti muudmoodi kui hüppasin poisule selga ja me patseerisime uhkelt märade vahel, kes kõik olid üllatunud olemisega -- vaadake selga, seal on minu inimene!

Täkk ja Naksura ning Epithos tulid appi, et me Eurusega saaks kopli tagaotsas käia. Eurus on suur sõber ja päitsed meeldivad talle, aga Epithos on julge, käib üksi kaugel eemal kuid päitses olla talle ei meeldi -- huvitavad nüansid. Täkk tuli Euruse juurde nuuskima ja ilmselgelt oli ennast agressiivselt kehtestav jällegi. Tundub, et veidi veel ja noored täkk-varsad, kes nüüd juba päris suureks on kasvand eralduvad kopli tahaotsa omette karjaks. Praegu on neil hea, rohi on õhukese lume alt kergelt saadaval.
Proovisin Epithost kaeraga sisse sööta, et klikkeriga päitseid saaks hakata treenima, aga ta hoopis sõi lund, ajas suust pruuni vedelikku ja ei hoolinud sugugi maiusest, mis noorkarja hulgas ülipopp on.
Kullaga tõstsime seekord kiirelt nööri abil kõik jalad üles, kraapisin kabja-alused konksuga korra üle ja ta sai nina kaerapange. Pärast uurisime karjääri ümbrust. Koora võttis õpitu kinnitamiseks mitu korda päitsed pähe ja sai samuti oma kaera, harjutasime veel närviliselt ja kartlikult sirge peal edasi-tagasi talutamist kuni kostis "klikk" ja ta muutus kaera saades palju kindlamaks, pärast saatis ta mind mureliku näoga väravani, et nii vähe anti. Kui lugeda toiduratsioone, siis  võiks töötav hobune süüa päevas kuus kilo heina ja viis kilo kaera, see on paras narrimine millistes pisikestes kogustes ma neid toidan, aga eesmärk on õppimine. Tööd me paraku veel ei tee. Heinakõhud on neil küll ees tõesti, aga tundub, et Härmik on hakanud veidi alla võtma. Oleks rohkem aega, teeks talle rakenditrenni juurdegi...

03.12 Epithos oli päikese käes karjast hoopis kaugel. Tulime koos tagasi ja ta sügeles. Kulla oli nii tõre, et mul läks kõigepealt tund aega raudtee taga metsas ragistamist temaga, et ta jalgu tõstma saada ja isegi siis ainult nööriga, ära üldse kätt ligi panegi. Alguses koplis mõtlesin, et nüüd ta lihtsalt tõuseb kõrgele, teeb suu lahti ja sööb mu ära...aga metsas muutus taltsaks. Võibolla olin see hoopis mina, kes enesekindluse ja autoriteetse meele tagasi sai. See raudtee tagune mets on väga ilus ja radu täis, kuskil kaugel vingus saag, panin Kulla korra puu külge ja see tegi ta liiga ärevaks.

Varsarutiin

Pelglik Epithos

01.12 Iga päev käin varsad üle, seekord peale nädalast pausi oli Eurus palju vastutulelikum, tõmbas küll veidi hirmust kõrvad lidusse, aga käis vapralt karjast eemal ning hüppas stiilselt üle mahalangenud hiid-kuuse tüve. Epithosega vaatasime tõtt ja hingasime, ta oli teistest veidi eemal puude vahel ja meil oli parem klapp kui tavaliselt. Nina ümber siiski ei saa kätt panna.
Kulla käis kammimas ja oli jällegi pahur kui ma kapjade kallale läksin. Seisime kaua ja tõstsime stoilise rahuga nööri abil jalgu, ikka selg sirge ja põlvest kõverdades ergonoomilisi töövõtteid kasutades. Pärast tegime hämaras ringi väljast ümber karjamaa, tagasi tulles kappas Härmik meile vastu.