Tööpäev

Eurus

30.09 ongi Eurusel päitsed peas ja talle need meeldivad -- kui ära võtta, siis tahab tagasi. Mürgeldame isegi oheliku otsas. Päitsed on varsale muidugi liiga suured, pidevalt on vaja kuklaosa alla kaelale pingutada. Naksura on endiselt valvas ja höriseb eemalt, kui lähemale tuleb proovib Eurus kuidas on päitsed peas piima imeda. Viin emalooma välja kammimisele ja seon aia taha vankri külge. Kohe aga kihab koplis hobustest, varss tormab paaniliselt edasi-tagasi, vanamära hirnub kaeblikult ja ei taha kinni olla. No egas midagi, läheme tagasi, ja tagasiminek käib meil läbi karjasetraadi, sest teisel pool on Eksport ees ja pole aega oodata, et inimene kohmitsedes teed avab. Kõmm ja vaikus, kari sööb keset koplit nagu üks mees. Lähen karjasest pinget välja võtma...

Noora trengiga kilekoti-heinaveol

Paanikast ei ole põhjust osa võtta, lähen sikutan mõne aja pärast Noora välja, et uut Aare keevitatud heinahangu proovida, keskmine ora oli mul ühele joonele pressimisest ära murdunud. Noora tõstab korralikult ainult esimesi jalgu, teistega tal tasakaalu ja lõtvust ei ole. Kui me koormarihmast trengidega tuleme, on tal vaja iga meetri pealt üks suutäis kõrgemat rohtu kahmata, paigal ta ka ei püsi. Sebime üks kümme korda edasi-tagasi ja kooliala on heinast tühjaks veetud. Kõige parem on koorma tegemiseks loom posti siduda, siis ta seisab kannatlikult oma tunnetatud paratamatuses.

Kairaga koolialas ja Tinna värkimine

Kaira päitsetega ja Kulla

29.09 sügan Eurust ja nüüd võib juba öelda, et päitsete panemise asendi ta lubab sisse võtta -- õlavars alalõua alt ja käelaba ninal. Jalgu tõstab ja hoiab ka täitsa lõdvalt. Ainult ema Naksura höriseb kõrval, "poiss mis sa seal inimesega teed?" Pooleaastane Eurus võib minna harjamisest nii täkku täis, et läheb vanamärasid kargama. Edasi on platsil ka võõrutusel Epithos, aga tal pole erilist tuju täna. Sikutan koplist välja 27-aastase Tinna ja peale seda kui selgub, et ta tõstab väga hästi jalga, toon värkimise vahendid ja hakkan kapja lõikama. Mõne aja pärast ta asjasse enam nii hästi ei suhtu ja lõpuks hakkab isegi tagajalaga lööma. Taltub küll kohe kui kaeraga tagasi tulen, esijalg automaatselt üleval. Perenaine söödab.
Noorloomade koplis saan pikapeale päitsed pähe Kairale, mille peale armukade Kulla talle kohe kabjaga annab, panen oheliku külge ja me põgeneme vahelduva puiklemisega kiiresti alumisse koolialasse esimest korda omavahel harjutama: tagasi, küljele, talutamine, tagantpoolt küljele pajuvitsaga puutudes -- tormab hammustama, harjates ja sügades on rahu jälle majas. Kari liigub hämaras vaikselt kopli taha ja Kaira teeb kordes ühe rahutu ringi, lasen ta välja ja ta galopeerib teistele tuhatnelja järele. Kas seda kestab ka järgmiseks korraks?

Tammetõrud on magusad

28.09 võtan Kulla ja me käime tuulisel asularingil, kohtame 47-aastast mesinikku Urmast, kes tasahilju ratas käekõrval tagant ligineb ning siis ettevaatlikult köhatab, ta ei julge hobuse taga olla. Liigume kolmekesi edasi, Kulla veidi pelgab seda madalahäälset võrokeelset juttu, mees on teel kallima juurde sauna. Saame teada, et hobusekoppel olla vanasti Pärasoo nime kandnud enne kuivendamist. Keerame metsa vahele, siin oleme korra olnud juba. Tagasiteel hakkab Kulla jalgu järele vedama...ju siis "hobu on väsind ja piip ka kustund...".
Talli juures tagasi hakkame töötama jalgadega, kõigepealt on muidugi vaja õpetada talle viisakalt kaera võtma, esijala hoiaku saame lõdvaks nagu peab, eks ta ikka kipub vibutama veidi, tagajalgadele aga ligi ei pääse, töötame sellega niikaua kuni Kulla lubab jalalihaseni masseerida, ise paigal seistes ja mitte ringi tuterdades. Tagajalaga ta muidugi ei löö, lihtsalt kardab, vahepeal kraabib. Vesta silmitseb mõtlikult rapsivat Kullat, see on ta tütar, nad on mõlemad linalakad, märgata on ka täppe nahal, lakakarv juure poolt ütleb raudjas... Vesta on registris märgitud tumeraudjas, ma pakuksin hoopis pruun st. šokolaadi-palomino, mitte kollane nagu  Cremelloga raudjad lähevad tihti (palomino võib olla ka tume, täpiline. Palomino lehelt aga viidatakse hoopis linalakk-raudja geenile). Tõesti loodan et ta paraneb, ta on väga kõrge ja graatsiline loom.
Laudas on tegelt veidi ohtlik loomi siduda, sest ühel pool on etteulatuv vahekäigu põrand ja värava taga on vundamendiplokk kuhu kõikjale annab jalgu lõhkuda...

Vesta ja paistes jalg

27.09 õhtul leian üllatuseks Vesta tallist, viskan boksi tühjaks ja joodan, no heina on pandud mehiselt, umbes kümme korda suurem hunnik kui Särevere loomadel. Selgub, et tal on abtsissist jalg paistes, vet. on käinud kapja lahti lõikamas. Vesta varss Ephitos on nüüd kuuekuune ja muretult võõrutamisel. Koplisse galopeerivad uhkelt vastu sälud, vaid vana ruun on üksinda nukralt oja ääres. Härmik tuleb koplist välja ning lubab kõik kabjad ära puhastada -- positiivse kaera-kinnitusega, tasakaal on väga hea. Vahepeal siiski rebib, kuid mul on amet selge ja jalga käest ei anna, korralikku kaabitsat ja kumminaga-harja oleks hooldamiseks vaja. Eksport käib vahepeal läbi ukse Vestat nuusutamas.
Valjad päitste asemele pandud, liigume koolialasse ja pärast kopli taha ratsutama, hämaras aga on Härmik arg ning hüppab linnu peale, aasal keerab ise tagasi kodu poole, tuleb tulla maha ja talutada julgustuseks.
Kuskilt kaugelt hakkab sadulata traavi kergendamine juba paistma...Reet aga soovitas sõita ka sadulaga, et reied oleksid rohkem lõdvestunud.

Särevere ja Hestia

23-26.09 Hobuhoolduse sessil Säreveres jagati loengutes ja praktikal huvitavate lektoritega kohe põrutavalt palju uut kasulikku materjali, mh.:
- Reet Jänes: ratsutamise loeng ja trennid
- Kati Leutonen: hooldus, psühholoogia
- Mirja-Mai Urve: anatoomia/füsioloogia
- Astra Nilk kes on ka mõne tõuseltsi registripidaja: aretus ja geneetika

Kuigi ma pakuks, et siinsetel linalakk-veohobustel on raudjal põhivärvusel juures Cremello geen mis pärineb isa Kaiparist, kahtlustab Astra Nilk hoopis hõbegeeni (Zn) kuid see on tõestatult mõjuv ainult kõrbidel, st. nad võiks olla ka hõbekõrbid (bay silver dapple inglise k.). Hobuse "soliidsed" põhivärvid ongi must ja kõrb, kõik teised toonid ja laigulisused on põhjustatud umbes seitsmest pleekivast geenist. Vt. Wikipediast. Lisaks selgub, et PRIA peab uut hobuslaste registrit mida nüüd ka tõuseltsid ainukesena tunnistavad.

Särevere Raskeveo  mära Hestia

Väga põnevad olid Reet Jänese tunnid ja trenn kus mh. selgus, et osa treenereid laseb õpilastel tehnika mõttes juhtida hobust ilma ratsmeta -- kuigi päitsed on siiski peas.
Kooli tallis oli 5a Raskeveomära Hestia, kellega sai harjutatud kabjapuhastamist ja edasi traavis kergendamist, paraku küll kordes, sest mul oleks vaja selle loomaga mõned tunnid maast tööd teha, et klapp parem oleks, ju ta oli ka keskkonnavahetusest uimane, sest nad olid hiljuti viidud tubasemastesse oludesse koplist. Just eelmises trennis traavis Hestia ühe tütarlapsega aga päris kenasti maneežis ringi.
Kordepraktika ajal jalutati ohelikuga noorhobust, kel olid päitsmed valjaste peal, et ta kohaneks liikumisel suulistega. Veel üks huvitav kommentaar oli veoloomade kohta, et harrastatakse valjaste panemist ka päitsete peale kuna siis on võimalik hobune fikseerida juhul kui suulised katki lähevad -- ratsutamisel see ei ole oluline ja päitsed lastakse valjastamisel eest ära kaelale samas kui ohelik on küljes.
Kabjatõstmises oli kõige parem siiski üks must Eesti tõugu loom, imeliselt kerge jalahoidmine ja tasakaal nõudmisel koheselt olemas. Kui lähtuda Kaimio raamatu hobuste õppimise peatükist, siis on kõige ökonoomsem teha üks pikk, kuueteistkümnest katsest koosnev harjutuste jada harvem, siis kulub kõige vähem koolitaja aega, kuigi tulemus pole kõige kiirem. Põhjus on siin vajadus anda aega kuni õpitu kinnistub pikaaegsesse mällu ja ühtlasi suur korduste arv ühekorraga treenib ära lühiajalise mälu, see on viga mis siin loomadega on seni viinud selleni, et head kabjahoidmist pole saavutatud ja värkimine ebaõnnestub. Kaimiol on ka üks vastutingimise lugu vastumeelse hobusega, kus mitme inimesega "avati baar" kui jalg tõusis -- õhtuks sai sepp oma töö ära teha.
Tallis aga käib kabjakaabitsa töö maneežisõidu ette ja taha, loomad on harjunud, mõni on siiski tõrksam, tuleb jääda otsustavalt enesekindlaks.
Järgmiseks sessiks:

• õppida ära skelett
• täita ära fiktiivne varsa identifitseerimisleht aretusseltsile saatmiseks, sh. märgiste joonistamine skeemil
•  käia ratsutamas
• päitsed ja nöörid "Hobuvarustus" all

Mis tunne on olla hobune

Kui inimese ajus on 20 mlrd neuronit ja igaühel on 10t. ühendust teistega, siis imikutel sünnihetkel on ühendusi suhteliselt vähe, kuid mingis arengufaasis on poolteist korda rohkem kui täiskasvanutel. Palju on hobuse 1,2 mlrd neuroni omavahelisi ühendusi? Kas inimesega koos elaval hobusel on neid rohkem? Igal inimesel on närviteed midagi õppides ja lugedes ning mõeldes erisugused, hea on olla tolerantne teiste arvamuste suhtes, sest igaüks tuleb oma minevikust. Kas hobune kes veab pool päeva atra naudib oma tegevust või soovib ta lihtsalt koplisse tagasi sööma? Või loodab ta et peale tööd saab kaera? Kas hobuse kohta võib öelda, et töö on tema eneseteostus...lihaste toonus ja pingutus tekitab endorfiine nagu sportlastel, sestap hea tunne. Hea tunne ka sellest, et midagi väga hirmsat ei juhtunud kuid sai näha tavalisest koplist erinevat maastikku, kuulda enda ümber inimesi askeldamas, näha võibolla mõnda muud looma? Kas hobune võib olla uudishimulik ja nautida seiklemist? Me teame, et täkud on, sest nende ülesanne on liikuda piirialadel ning turvata karja, kas siis teiste karjade ja täkkude või kiskjate eest. Täkkvarsad või -sälud on alati kõigepealt platsis kui inimene seltsi tuleb. Või on loom lihtsalt selline tuim tükk, keda tuleb dresseerida puhtalt premeerides. Siin artikkel Wikipediast.

Härmik palgirege võõrastamas

Kas regi tundub väga ähvardav? Mis paneb hobust kartma jalatõstmist? Kas see oli vägivaldselt kinni hoidmine või ebamugav tunne kabja kraapimisel? Kuidas osad hobused on õpetatud värkimist ja rautamist justkui täiesti tundetult, lõdvestunult võtma?
Kambja kandis Lättemaal vana sovhoosi hobusemees ütles, et hobused võivad õppida ära 40 inimsõna, ja tema väsinud hobune liikus ikka vilkamalt metsa poole kui ta ütles, et nüüd tuleb viimane ring puude järgi...
21.09 perenaine soovib noorhobuse rakendi ette koolitamiseks aisadega kolki, siis ei jookse kelk selga, ei ole võimalik ümber jalgade veorihmu või trenge mässida ja üleüldse püsib ka paanilises galopis regi paremini järel. Enne seda aga tuleb teha veel ohjadega juhtimise trenni, täna oli selleks paras kooliala niidetud loogude vahel navigeerimine, täitsa staadion. Tore on see, et sälgudel ja varssadel on nüüd isiklik koolituskava ja mõned üldised juhtnöörid: rohusöömine koplist väljas (isegi puhkehetkel) ja koplis söövate hobuste harjamine on keelatud. Viimast olen tegelt ka juba järginud, sest sellest pole nagunii mingit kasu.
Veel näidatakse kuidas päitsed maha võtta (lähevad kaela ja siis sealt lahti) ja valjad peale panna, seni jäid mul päitsed valjaste alla.
Uut varustust on küla pealt juurde saadud: kaks ühehõlmalist atra (üks paarisrakendi oma), vaheltharimise puust äke, puust harkader, vedruäke, hulk kolkisid, üks paarisrakendi oma.
Kulla on täna pahur, alguses ei tule, aga on kohe armukade Kinna peale kes kaera saab, lükkab ta eemale ja tuleb kammimisele. Tagajalga ei anna, lööb maha. Koora panen kooli kinni, aga midagi uut ei saavuta, kaeraga päitse koonuosa pähe nagu ikka, kuklarihma veidi, aga see on liig...

Kulla kapjadevärkimine

Kinna, taustal Koora

20.09 harjub inimesega sälgude koplis pikalt Kinna. Puudutada teda endiselt ei saa, tuleb ainult nuuskima ja uurima kui kõrval seista. Ephitost saab enne põhjalikult harjata, sh tagajalad. Mitmele loomale ka. varsad meeldib massaaž kätega ilma harjata, nad muutuvad sõbralikumaks ja vähem tõrjuvaks. Kooraga käib töö edasi, nüüd positiivse kinnitusena saab ta kaera kui päitse koonuosa on peas. Üldse on ta üha sõbralikum. Härmiku jalad tõstetud, seekord rohkem kordi järjest, on mõne aja pärast kord Kulla käes kes ei taha alguses hästi päitseid enam võtta. Loom on terasvaia küljes kammimisel mille peale tuleb kari juurde tiirutama, Koora vaatab huviga kogu tegevust ja segab, aga kui ma solidaarsuse mõttes tema selga hakkan kammima, siis vibutab tagajalga -- liiga kaugele ei maksa puudutamisega edasi minna. Kuna kari segab Kulla treenimist, liigume koplist välja ja satume pererahva peale kes arvab, et tuleb kabjad ära teha. Esijalad suure vastupunnimisega tehtud, tagajalgu hästi ei õnnestu. Käime tee peal üle raudtee pika tiiru auru välja laskmas. Aare on ka parasjagu vatti saanud rüseluses -- tunnen et ma pole piisavalt head tööd teinud veel, rääkis ta ju kohe alguses et loom peab ise jalga hoidma mitte peale vajuma.

Turismitalu

19.09 Kullaga käime maast üle heinamaa metsas Parandu turismitalu ja jahimajakese juures, väga kena koht, aga kedagi pole kodus ja muru on liiga hoolikalt madalalt pügatud. Hoonete vahel tuleb peale hirm, nügime peaga, tagasiteel laseme vahepeal traavi, Kulla on õppind ära märguande ja mõnikord isegi kiirendab kaasa. Lisaks lubab ta fliisi seljale laotada. Õhtul päikeseloojangu aegu käime Janariga koplis, loomad on kaugel tagumises otsas, aga vilistamise peale kappab kogu kari uhkelt lakkade lehvides kohale uudistama, kõik imestavad poisi üle kes kapuutsi tõmbub kõrgete koonude vahel. Härmik põgeneb veidi kuid siis leebub ja tuleb meiega teele rattaga sõitma, seekord valjastega. Tagasi saab alles pimedas, hämarusest piidleb meid Eksport kes on oma karjast kaugele eemale tulnud. Päeval leiame jalatõstmise harjutamiseks uue hea tasase koha: see on metallvaia juures kopli keskel, keskendume tüdimuseni, et Härmik püsiks paigal ja ei looviks ringi. Anne annab väga hea sihi kuhu püüelda, negatiivne kinnitus e. käe äravõtmine tuleks alles siis teha kui jalga hoitakse lõdvalt õhus.

Hobuse kannatus

17.09 päevases leitsakus söövad sälud tunnikese rohtu. Järgmine tund süüakse veel, aga nüüd juba ühe silmaga inimest jälgides. Kolmandal tunnil hakkab neil igav ja hakkavad ükshaaval liginema, ikka vanemad ja tähtsamad kõigepealt. Puu küljes kapja tõstmas käivad Härmik ja Kulla. Koora tiirutab süües ringi ja laseb end kammida. Lõpuks on kõik unne suikumas kui Kaira märkab oma võimalust ning saab korraliku harjamise, isegi tõstab esimest jalga ujedalt.

18.09 on järjekordselt palav päev, vanaloomad on kihulastega hädas ja norivad üksteisega tüli. Noora ei lase end kinni võtta varjates end osavalt teed blokeeriva Tinna taha, kui parasjagu järel longitud, siis vana mära leebub ja ei osuta mingit vastupanu. Tallis on aga mõlema vankri rehvid tühjad ja sõitu ei tule.

Soolapäev

16.09 leitakse 25kg lakukivi noorloomade koplis kus on ka veiseid. Viimased saavad enne jaole, hobused aga tulevad hiljem ja lükkavad seltskonna laiali, asudes seejärel omakeskis positsiooni pärast kraaklema: vana ruun kes muidu on rahu ise, lõikab nüüd sälud kahte lehte laiali ja haarab hammastega kivist. Koora hirnub aga alumises koolialas kus ta hommikul kohe sisse tuli, samas kui meie oleme Kullaga väljas kõndimas, käime ülemises koolialas, üle tee liivakarjääris ja seejärel vanaloomade kopli taga mööda suurt teed, kahe vihase koeraga majast möödas (tagasitulles on ta liiga närviline et korralikult jalgu anda). Kullaga koplisse naastes on koolialasse lukustatud Koora päris sõbralik ja lubab kammidagi, pärast väljasaamist tuiskab soola manu. Hommikul sisse minnes aga oli esimeseks sammuks jälle tagumik ähvardavalt ette, mille peale talle ohelikku taha visatakse ning ta hirmuga mõned kiiremad ringid teeb, isegi märjal rohul libastudes. Mnjah, hirm ei ole hea, peab saavutama usalduse...

Annega lepime kokku, et noorloomade sügamine toimub edaspidi ainult päitsetega kinniseotult eraldi, kus ka kabja tõstmist harjutatakse, samuti annab ta soovituse jääda kindlameelselt ähvardavalt tagurdava hobuse juurde seisma ja mitte alluda terrorile. Õhtul käivad rahulikus miljöös samas koplis puu küljest läbi Kulla ja Härmik, jalatõstmine sujub tõesti paremini kui tavaliselt väljas. Ja selgub ka hea viis Koora hirmu-kaitse refleksi tõrjumiseks: anda tagurdava looma tuharate pihta kerge nähvakas päitsetega ja minema ta lähebki, saba jalgevahel. Näha on ka, kuidas Kulla mõnikord Koorat tõrjub, arvata võiks, et tegu on tõesti kartlikuvõitu loomaga, aga ju me sellest üle saame. Karjas on üldse natuke raske noorematega näiteks nagu Kaira tegeleda, sest vanemad tulevad mõnikord neid ära ajama ja edaspidi ei julge nad alandlikult enam suhelda.

Õhtul liiguvad sälud rutiinselt karjamaa kaugemasse soppi, mina käin vanaloomade juures: vastu tormab kohe varss Eurus, tema sõber Ephitos on tagasihoidlik. Eurus on mürakaru, ja väga kiire õppija samuti-- võiks öelda, et tal on elementaaroskused pea selged: astub küljele esi- ja tagaosaga, taandub tagasi, annab külgsurvele koonuga järele.

Anne kirjutab välja noorloomade põlvnemise (isa on Kaipar):

• Vestast: 
• Ephitos (isa Eksport)
• Kulla
• Naksurast: 
• Eurus (isa Eksport)
• Kaira
•  Noorast (passi järgi Norma):
• Koora
•  Tinnast:
• Kinna

Härmik kartulit võtmas

Härmik sorirakmetega

15.09 läksin ja andsin Koorale kaera: muutus küll seltsivamaks. Siis läksime Härmikuga sorirakmeid proovima, väga uhke nahktöö, veorihmad parajalt paksud. Häda oli aga leiega mis ei ulatunud sedelgarihmani külje pealt korralikult, tundusid nagu püksirihm käima -- praegu vaatan Hobukeskuse veebist, et peavad hoopis aisade külge minema, st. pidurdamisel rakendub vankri jõud läbi aisade nii leiedelt tuharale kui lisaks ka sedelga kaudu ribidele st. külje peal olev horisontaalne rihm kinnitatakse allapoole aisa kõrva külge, aisa eespool olev teine kõrv läheb sedelga külge. Mõnusad on ohjade aasad sedelga ja veorihma kohal. Kuna me see hooaeg siiski rootorit järgi ei saanud, viskasime veorihmad üle selja, tegime paar ringi vanas koolialas ning läksime kartulivõtjaid vaatama. Minna oli kahest majast mööda ja Härmik kartis kõrgeid puid, üritasime meelega neist lähedalt mööduda harjumiseks. Kui aga värvilised kotid, inimesed ja traktor põllul nähtavusse ilmus läks loom küll väga närviliseks, küll jäi pidama, pea kõrgel, siis jälle kippus traavi. Enne põldu keerasime teepervelt alla heinamaale rahustuseks, aga ei aidanud ka rohusöömine, suure hirmuga käisime siiski talgulistega rääkimas ja siis settisime tükk aega heinas, seejärel lasime harjutuseks üles-alla põllu kõrvalt viis ringi et rahu majja saaks. Kartulisaak oli see aasta peeniksem kui mullu, aga viga polnud midagi. Tagasiminek läks õnneks kergemalt. Härmiku liikumine rakendis vajab veel kõvasti harjutamist, sirges joones minek tuleb pigem välja kui sikk-sakk.
Õhtul ajasin taga Noorat, kes tasapisi pidevalt eemale tüüris, kartes vist et tööle pannakse. Ei ma andnud järele enne kui sain ta lõuaaluse ära sügada -- õnnelik ohe on õnnelik ohe.

Koora

Üle purde sain kätte noorkarja ja ma andsin Koorale veel
kaera, koos väiksema puselemisega õnnestus meil aga kahekesi karjast eemalduda ja lipsata alumisse koolialasse kus sai kõikvõimalikud mängud ära proovitud, nii ohelikuga, hernetera-pudeliga, pajuvitsast kaheharulise "stekiga" ja ka päitsetega. Kõige meeldivam oli stekk, teised lähenemiskatsed mõne aja pärast tõrjuti. Vahepeal käis kari kaugemal eemal kuid tuli õnneks tagasi reas etendust vaatama. Steki hargiga aga sai väga hästi jalatõstmist harjutada. Häda oli aga koolialast väljasaamisega, sest koht oli paari nädalaga magusat rohtu täis kasvanud...

Kaira, Kinna, Kulla

Vana kooliala

Siin oli kunagi kooliala

11.09 mõõdan välja vana kooliala, ehitan vikati varre Aare lõigatud 47mm torurõngast klambri abil. Metsas paju ei ole, käepidemeks jääb toomingas. Siin on veidraid vanu ühekäevikateid, käepidemest ülespoole on vars kumera kaarega.
Jenny Rolfe järgi on kooliala suurus 20 x 40m. Kuidas oleks kõige parem see üles töötada? Pind ei tohi olla libe, peab olema tasane ja ma lisaks et kergesti puhastatav. Mõned korrad kui oleme loomadega siin jooksnud on rohi ja savine pind osutunud isegi ohtlikult libedaks. Kui hein juure pealt maha lõigata ja liiva peale vedada kasvab see ikka uuesti läbi ja kuidas edaspidi lõigata liivast heina -- vikat läheb ju kohe nüriks? Üks variant oleks hobustega mätas teistpidi pöörata et rohi lämmatada, siis äestada ning uuesti kinni rullida. Perenaine arvas, et siis jääb ikka liiga pehme. Talupojamõistuse järgi võiks lihtsalt kurvidesse veidi liiva peale vedada kopli tagant karjäärist ja aitab küll.
Õhtul käin noorkarjas, kõik on suured sõbrad, Koora ja Kinna aga kammida ei lase. Liigume koplisügavusse öhe...

Kas kõigest jalahaav?

10.09 saavad ussirohu ilma õunata kaks varssa, Keisi ja Härmik. Viimane saab ka kabjasalvi, sest tagumine jalg on katki tagaosast kabja kohalt, sõrgats kuum ei ole. Nagu oleks tagant peale astutud? Proovin haava pesemas käia, aga Härmikule voolikust tulev vesi on võõras, jalga peale salvimist enam katsuda ei luba. Soovitatakse veel siduda...aga vähemalt ta ei lonka.

Härmiku salvitud sõrgats

Kõigepealt siiski käime väga tõrksa Keisiga jalgu tõstmas ja rohtu võtmas, olen hoolikalt kõik "käru-lasila" juurde valmis seadnud, sest seda looma ju kinnitada ei saa, olgugi et Aare andis kõvema nööri, eks nüüd saabki karjast välja tulles õpetada päitste tugevale survele järeleandmist ning kohapeal ohelik ainult paar korda lahtiselt ümber, anname käega järele. Keisi harjutab veel ka õuehäälte ja traktoriga, käime tee peal veisekarja õrritamas ja tagasiteel alleel oleme juba palju julgemad ja naljalt ei ehmu.

 Härmiku leian koplist üksinda kuigi vana ruun ilmub ka varsti välja. Pererahvas arvas, et noor tuleks trenni mõttes saani ette rakendada ja nii me käimegi riistu proovimas: rangid on liiga väikesed ja ei ulatu alla abaluu kühmuni, paneme siiski eilse komplekti selga selle täiendusega, et sedelga peal on rihm kust vahelt jooksevad ohjad läbi. Kuna Härmik on ratsastatud ja allub ilusti suulistele, siis ei teki mingit probleemi maast teda juhtida ning me teeme õhtuse jalutuskäigu aasal, pärast mööda teed koju, nagu oleks vankriloomaks sündinud. Päris põnev, kuidas ta aiste vahel käituks? Talle tuleks ilmselt suuremad Ekspordile mõeldud sorirakmed panna. Hobukooli artiklid on sulatõsi: igale hobusele käivad oma isiklikus mõõdus rangid, aga nende tegemine on keeruline, siin on vaja nii sadul- kui ka puusseppa -- Lodjakoja Jagomäega suvel rääkisin, talle tundus teema huvitav.
Paar sõna sõlmedest: iga hobusemees peaks oskama maantee- ja surmasõlme. Ühega kinnitatakse hobune lasipuu külge nii et sõlme lahtisaamiseks tuleb ainult laisalt lahtist otsa sikutada, teine on tugev mitte kokku jooksev sõlm, mis eales pooma ei hakka. Youtube pakub vastavalt The Highwayman's Hitch ja Bowline. No seasõrg (Clove Hitch) võib ka ehk aidata. Trengideks mõtlesime Aarega koormarihma, aga see võib laiuse tõttu olla väga ebamugav rooma või sedelga külge kinnitada...
Tagasi koplisse ratsutame ilma valjasteta: ohelik päitse küljes näitab ainult ühes suunas, peale täisringi saab Härmik aru ja viib õiget teed pidi. Kand on muidugi abiks. Traavis ma olen saamatu ja lajatan loomale selga, mille peale ta kohe sammu tagasi läheb, siiski ma ju vaatasin päris mitu korda "Tips for Riding Bareback". Tartu Talli algõpetuses lasti jalustest tõusta, aga inglise stiilis soovitatakse parema tehnika jaoks üldse jalust mitte kasutada (How to Post While Trotting). 

Noora on tööhobune

Noora rangides ja sedelgaga, taustal valvab Eksport

09.09 saavad ussirohu ja õuna Noora ja Tinna, doos on 600 kg loomale. Aare arvab, et varsad on 200kg. Noora saab sedelga ja rangid (siin öeldakse ka taosed), tõmban rihmadega need omavahel kokku et rangid üle pea maha ei vajuks, panen valjad ja ohjad ning me teeme suure tee peal ringi. Noora on harjunud aisade vahel käima ja ta ei lepi kuidagi sellega et vankrit taga pole, vahepeal hakkab liikuma kõrvalsammuga kraavi justkui vankrit ümber keerates.  Maru hästi vankriga õpetatud loom, vasak silm piilub koguaeg kas keegi taga istumas paistab. Siis ma jälle ajan meie joone otseks ja kamandan "nõõ" ja veidi sahmin ohjadega peale. Huvitav et perenaine ütleb, et Noora on harjunud laskma traavi kui ohjad on veidi pingul, mina seda küll ei märgand. Ja siis me pöörame kopli tagant naabrimehe sissesõiduteele ning terve kari galopib ja sebib meil aia taga kaasas, Eksport isegi saab Keisi käest kabjaga -- ei saa aru mille eest. Noora on vist karja juhtmära, millega seletada, et selline segadus tekib kui ta korra ära käib?

Pügamata täkk Eksport

Oleks ilmatuma tore kui saaks teha paarisrakendi Tinnaga ja tõmmata kartulirootorit, tehtud Tartus 1959a. Järgmisena proovin ka Tinnat ohjadega, aga ta ei allu üldse suulistele. Väga imelik: jalgu annab, tasakaal on hüva, astub kõrvale ja tagasi, käib ilusti kõrval -- nagu õpetatud loom, aga mitte tööloom? Suulised tundusid talle olevat uudiseks, aga sedelga lasi küll vaevata selga. Mine nüüd saa tast aru.
Riistadega on nii, et puuduvad leied. Ohjad oleks hea nende abil puusadest mööda viia. Mõnel on rangide peal aasad kust käivad ka ohjad läbi, see on eriti hea selleks et takistada hobust maast rohtu söömast, sest kui hobu on inimesega, siis lubatakse süüa ainult mõnikord preemiaks. Kolk on olemas paarisrakendile -- vist kolm saarepuud ja sepistöö, aga ei tea kuidas neisse trenge kinnitada, Priit-Kalevil olid ketid kollase plasttoru sees, Vello Tammel paksud nahkrihmad. Noora rangid ja sedelgas aga passivad väga hästi labaluukühmu ja ribidega, näpp mahub vahele, vt. kirjutist. Võiks veel olla sedelga ja rangide vahel rihma võimalus. On olemas ka veel sorirakmed teisele loomale. Trengid ehk saaks koormarihmast, peab vaatama kuidas kinnitada...

Vanakari on täna väga eeskujulik, sest lakad ja sabad on nüüd lõigatud, isegi täkul. Kas mulle tundub või on Keisi ja Ekspordi vahel jälle mingi säde hõõgvele löönud?
Täkk on tõsine loom ja kõva vastutusega karjas, temaga niisama mingit hellitamist ei ole, laka lubab siiski ära lõigata ja peale lõuasügamist vaatab kavala näoga otsa.

Saaks nüüd jalatõstmise ja tasakaalu ka nii kaugele et värkimist proovida.

Kulla õpib inimese ruumist lugu pidama

07.08 Käime Kullaga samuti heinamaa ringi maha, variatsiooniga, räägime külarahvaga, läbime metsaraja raielangi kõrval. Väga naljakas on kuidas Kulla hüppab hirmuga teel hoolikalt ja stiilselt üle kitsa porilombi nagu kardaks sisse astuda, kas järgmisena võtame koolialal tõkkepuu ette? Käime vana aiandi õunaraksus, jõuame alevisse, sahmime külakoertega, siis keerame kõrvalteed pidi kopli tahaotsa, kus on tänamine ja päitsete mahavõtt: paar mõtlikku suutäit rohtu ja siis galopis karja otsima.

Kaunitar Kulla

Enne minekut aga proovin Kullat korde otsas, ta ei jookse ringi vaid tuleb peale. Proovin ka korde posti siduda ja vaatan kas loom saab ise rohusöömisega hakkama, kuid ta mässib end kohe sisse. On õnnetu ja tuleb peaga nügima. Hakkan talle rangelt inimese ruumi õpetama: "tagasi!", "kõrvale", ise käed ees. Korde ots on postis, liikuvust on vähe, inimene on kaasas-- väga hea elementaaroskuste trenn. Järsku taipan, et on vaja puhkust ja luban Kullal rohtu süüa, siis läheme hulkuma. Heinamaaringilt tagasi oleme lähedasemad ja oskame kõrvuti liikuda, kui just väga hirmus koht ei ole.
Korralikku fotot ei saandki kätte.
Läbi kopli tulles selgus, et heinamaapoolses küljes on karjusetraat täitsa katki ja maaühenduses.
Õhtul sügasin vanaloomad läbi ja mängisin varssadega, üks neist harjutab tagant üles löömist, teine võtab mänglevad löögid kannatlikult vastu.

Härmik matkamas

06.09 Härmik ja märad on koplis vastas, Kulla tuleb väravani järele, ilmselt soovib ka väljas käia. Panen Härmiku õunapuu külge maja aeda ümbrusega harjuma, mitu korda mässib paanikas ennast oheliku vahele kui ma riistu toomas käin, viimane kord kardab koeri kes ümber maja jooksevad. Heki taga sahistab kass. Sadularihm on liiga lühike ja Janarit selga tõsta ei ole veel ohutu, väljume valjastega päitsete peal, liigume üle oja kopli taha heinamaale, kus ratsutame heinas, edasi külavaheteel talutan hobust maast kindluse mõttes, suure teel peal sõidab mööda päris mitu väga suurt masinat. Läbime 4,5 km, sellest kolmandiku seljas. Tagasi koplis on Härmik tehtud mees, hirnub veel pikalt märasid otsides, endal tagajalad järele lohisemas.

Juuksurisalongist ratsatrenni

05.09 Peale valusat ööd hüppeliigese jahutamisega (tore et on puhur ja öösel +14 kraadi) sain Aarelt käärid ja lõikasin Tinna ja Keisi laka ja saba mõõtu. Esimese saba oli justkui laki sisse kastetud, väga kõrgelt ei julgend lõigata. Tinna ja Noora on alandlikkuse kehastused ja samas väga sõbralikud ning kaastundlikud -- nendelt on väga palju õppida. Näksiva varsa ema Naksura (milline iseloomustav nimi!) lubas end aga pügada mõnevõrra tõrjuvamalt. Andsin talle vahepeal peost kaera. Tullio oma raamatus "Koos Hobusega" räägib, et toidu andmine pingeolukorras võimendab hobustel hirmu, samas aga kui õpetada lagipea puutele pea langetamine tekib rohusöömisliigutus mis jällegi vähendab hirmu ja pakub motoorset väljaelamist närvilises olukorras. Koplisse tuli varssadega mängima Janari kes oli koolibussist maha jäänud ning punase aidaga talust naabrimees.
Õhtul võtsin majast valjad, läksin üle purde ja teiselpool ootas Härmik koos vana ruunaga. Huvitav, et need kaks on eriti suureks sõbraks viimasel ajal saanud ja hoiavad lausa märasälgudest eemale, või siis ehk märakarjal ei kõlba enam ruunadega koos olla?
Härmik sai ka veidi kaera ning kui valjad peal, siis hakkas suuliseid valjuhäälselt imema nagu oleks pulgakommi saanud, ei teagi kuna ta nende riistadega viimati olnud on. Selga hüppamisel jäi ta ilusti paigale, kõndisime paar meetrit ja siis sai isu otsa -- ega neist keegi viitsi kodukoplis tavaliselt eriti midagi suuremat inimesega koos ette võtta. Pika põmmutamise peale lonkisime visa jonniga ühe ringi maha, vahepeal tulid ka märad imet kaema ja Härmik näitas uhkusega oma inimest turjal ning ei tahtnud karjast eemale minna kuigi ratsutaja pööras suuliseid visalt purde poole tagasi. Aega läks ja kohale lõpuks saigi, märad ka sabas imestamas -- kõige kiirem viis inimese tööst lahti saada on ikkagi ülesanne täita mitte vastu punnida. Tagasi maja juures oli Janari ikka veel külas...järgmisena võiks Härmiku tuua koolialasse koos sadulaga juba...loodetavasti on ta kodukoplist väljas erksam.
Läbi tõusva uduloori näikse noorkarja uljalt kappamas Härmikuga eesotsas, vana ruun kaugemal järele lonkimas.

Keisi lõhub järgmise oheliku

04.09 algab Kulla talli juurde talutamisega kus ta harjutab kinni olemist ning proovib kaera. Jalgu tõstab ilusti ja kõik läheb hästi. Tagasi läheme sauna tagant üle vana kooliala (paar traaviringi) ja kesa suurele teele ning edasi pinnaseteed mööda veistekopli väravast. Koora proovib päitseid, aga üle kukla rihma kinnitada ei taha veel seekord. Härmik on väga unine, käime noorloomade koolialal kammimas ja lakka lõikamas, külgliikumisi harjutamas. Siis aga lubab ta selga tulla ja näitab et ta on tõesti ratsastatud: ohelikust ja kandadega saabki juhtida, väga rõõmustav. Härmiku seljas on mugavam kui Tartu Talli kõhna hobuse sadulas.
Keisi tuleb purde juurde vastu kuid Eksport ajab ta karja tagasi kust teda välja saamiseks on jälle vaja kannatlikkust.  Kuid hoovis on palju hirmsaid riistu, saemehed ja puulõhkujad ning traktorgi läheb käima -- tiigi kõrval käru küljes loom ei püsi, sest tõmbab end paaniliselt jälle lahti nii et tükk karabiini tuhiseb päitse aasa küljest ja lõikab pöidlasse. Tuleb teha nööri survele järeleandmise harjutusi ja esialgu posti mitte siduda. Vanas koolialas aga näitab Keisi et ta on tõesti saanud koolitust ja ka kordes: kappame kurvis üles lüües võhmale. Liigume ikka veel rahutult iga krõpsu kartes noorloomade koplist mööda üle oja ida suunas karjamaale, naastes on nahk märg ja samm vaikne, puude vahel maja juures on ikkagi kõhe ja voolik ning dušš ei ole väga meeldiv.

Ohutustehnika hobusega:

• Voolikuga peab olema ettevaatlik et see ei satuks jalgu. 
• Kuigi turvaninaga jalats on ka hobuseinimesele, tuleb ikka väga ettevaatlik olla
• Kui hobune paanikas tirib, siis tuleb käed eemale viia 
• talutada tuleb looma kinnastes et rapsimisega nöör mööda peopesa jooksma ei läheks.
• Näppe ega kehaosi ei jäeta kunagi sõlme või riistade vahele, eriti kui tegu on ohelikuga

Vana kooliala avastamas

03.09 Kaira saab päitsed ja muutub väga edevaks, mille peale saab Kulla käest peaaegu kabjaga. Kulla käib veistekoplis, on nüüd veidi rahulikum, aga ilmutab kohati ikkagi välja iseteadlikku meelt. Kui ta käsklusest aru ei saa ("liigu küljele") või peab seda kohatuks ("tõsta jalga") ja frustreerub, siis ta hakkab peaga inimest agressiivselt hõõruma, eriti kui see on alla sõrgatsi juurde kummardunud. Loom tunneb küll "peatu" käsklust kuid ärevas olukorras ei täida seda...tuleb jääda kannatlikuks..

Kulla ja Härmik

Härmik käib raudtee tagant kruusa- ja maanteed mööda vanasse koolialasse, pärast talli juures jalga tõstmas. Selgub, et ka tema kardab kitsast kohast läbi minna -- kopli ja lõkkeplatsi vahel on suur pinnaserull. Vanas koolialas saab Härmiku lausa traavi kuigi vahepeal kipub ta kõrgesse rohtu.

Keisi käib seiklemas

02.09 Et jõuda keskusse lõunale võtsin ette ainult Härmiku. Läksime veiste koplist läbi -- täna saime juba pisut julgemini neist šokeerivatest aedadest läbi ja edasi läksime otse raudtee kõrvale pinnaseteele ning siis maanteele ja jälle tagasi maja juurde alleed mööda -- päris mitu nõlva ja hea trenn, nõlvast alla saime isegi traavi korra. Selgus mh. et Härmik kardab tõesti talli -- käru külge seotuna ta oli hoopis rahulikum ja tõstis ilusti jalgu.
Asjata ei öelda, et hobustega on iga päev midagi uut ja huvitavat: peale lõunat võttis esimesena päitsed Kaira! Alles ta lubas end kammima kaela pealt ja nüüd juba saab kinni võtta. Kuna päitsed ja ohelik on harjumatu, siis teised sälumärad ajasid kõrval sebimisega olukorra natuke pingeliseks ja lõpetasime selleks korraks põgusa koos liikumise proovi ära...võiks öelda et talle isegi meeldis leebelt juhitav olla. Kaira andis päitsed Kullale kellega koolialas tegime ringe ühe- ja seejärel teise käe kõrval, harjutasime jalatõstmist, esi- ja tagajalgade küljele ning tahaliikumist -- elementaaroskused. Kulla on kohati tõrksa iseloomuga mära ja frustreerununa hakkab end inimese vastu hõõruma. Äratuse aga saime sellega et panin tuulejaki talle seljale -- tegime päris mitu "sadulaga" ringi, sõõrmed laiad ja silmad punnis. Esijalgade kõrvaleastumist peab veel kõvasti harjutama.
Võtsin vanaloomade koplist Keisi et teda väljas harjutada. Käru külge seotuna oli ta väga kartlik ja iga krõps pani ta hüppama. Karjast tuli ka tõrksalt välja. Jalga aga hoiab ta kõigist paremini. Selgub, et lambapügamise käärid on liiga nürid sabajõhvi lõikamiseks. Nüüd aga tekkis tõeline tirimispaanika ja ilus metallsulguriga ohelikunöör andis järele. Sidusin selle päitseaasa külge ja me läksime maja tagant tee kõrvale nõlvale kõndima, tagasi jälle veistekopli nõlvast alla. Peab mainima et Keisi on palju osavõtlikum kaasaskäija kui oli Kulla kes kohe tahtis punuma pista. Erutustase oli siiski pidevalt väga kõrge ja selgub et loom kardab kitsast kohast läbi minna -- tal on tormamisreaktsioon. Tagasiteel anti veidi auhinnaks kaera nagu ka Härmikule.
Ohelik katki, aga päev õhtule veeretatud.

Vanaloomad kammimisel

09.01 Kulla ei soovind karjast eralduda: viisin ta kooli kus harjasin, tõstsin kapju ja harjutasin liikumist. Härmik omakorda ei soovinud veistekoplisse minna sest oli eile särtsu saanud...käisime siiski ettevaatlikult väravast läbi ja kuplil kammimas ja jalgu tõstmas.  

Vedasin Noora, Keisi ja seejärel Tinna vanade koplist välja samuti kammimisele-jalgade tõstmisele. Noora ja Tinna on väga meeldivad vanaloomad kes omavahel tihedalt klapivad kuigi veidi tõrksad karjast eemaldumisel. Keisi kardab kettsaagi ja ärevuse pärast võtsin poole kammimise pealt ta lahti ning viisin koju tagasi, vast homme on parem päev. Ekspordi panin päitsesse (viimase peal pandlaaugud) ja tegime veidi harjutusi. Perenaine noomis varsa näksimise süvendamist harjamisega, teisestküljest kui harjaja hammustada saab ega ta ise ka edasi ei kammi -- olin lihtsalt lükand teise käega pead eemale. Lisaks...kas on ikka hea lasta varsal päitseid ja ohelikku närida kuigi see aitas suuliste-moodi teda nööriga harjutada.