Kulla õpib inimese ruumist lugu pidama

07.08 Käime Kullaga samuti heinamaa ringi maha, variatsiooniga, räägime külarahvaga, läbime metsaraja raielangi kõrval. Väga naljakas on kuidas Kulla hüppab hirmuga teel hoolikalt ja stiilselt üle kitsa porilombi nagu kardaks sisse astuda, kas järgmisena võtame koolialal tõkkepuu ette? Käime vana aiandi õunaraksus, jõuame alevisse, sahmime külakoertega, siis keerame kõrvalteed pidi kopli tahaotsa, kus on tänamine ja päitsete mahavõtt: paar mõtlikku suutäit rohtu ja siis galopis karja otsima.

Kaunitar Kulla

Enne minekut aga proovin Kullat korde otsas, ta ei jookse ringi vaid tuleb peale. Proovin ka korde posti siduda ja vaatan kas loom saab ise rohusöömisega hakkama, kuid ta mässib end kohe sisse. On õnnetu ja tuleb peaga nügima. Hakkan talle rangelt inimese ruumi õpetama: "tagasi!", "kõrvale", ise käed ees. Korde ots on postis, liikuvust on vähe, inimene on kaasas-- väga hea elementaaroskuste trenn. Järsku taipan, et on vaja puhkust ja luban Kullal rohtu süüa, siis läheme hulkuma. Heinamaaringilt tagasi oleme lähedasemad ja oskame kõrvuti liikuda, kui just väga hirmus koht ei ole.
Korralikku fotot ei saandki kätte.
Läbi kopli tulles selgus, et heinamaapoolses küljes on karjusetraat täitsa katki ja maaühenduses.
Õhtul sügasin vanaloomad läbi ja mängisin varssadega, üks neist harjutab tagant üles löömist, teine võtab mänglevad löögid kannatlikult vastu.