Härmik kartulit võtmas

Härmik sorirakmetega

15.09 läksin ja andsin Koorale kaera: muutus küll seltsivamaks. Siis läksime Härmikuga sorirakmeid proovima, väga uhke nahktöö, veorihmad parajalt paksud. Häda oli aga leiega mis ei ulatunud sedelgarihmani külje pealt korralikult, tundusid nagu püksirihm käima -- praegu vaatan Hobukeskuse veebist, et peavad hoopis aisade külge minema, st. pidurdamisel rakendub vankri jõud läbi aisade nii leiedelt tuharale kui lisaks ka sedelga kaudu ribidele st. külje peal olev horisontaalne rihm kinnitatakse allapoole aisa kõrva külge, aisa eespool olev teine kõrv läheb sedelga külge. Mõnusad on ohjade aasad sedelga ja veorihma kohal. Kuna me see hooaeg siiski rootorit järgi ei saanud, viskasime veorihmad üle selja, tegime paar ringi vanas koolialas ning läksime kartulivõtjaid vaatama. Minna oli kahest majast mööda ja Härmik kartis kõrgeid puid, üritasime meelega neist lähedalt mööduda harjumiseks. Kui aga värvilised kotid, inimesed ja traktor põllul nähtavusse ilmus läks loom küll väga närviliseks, küll jäi pidama, pea kõrgel, siis jälle kippus traavi. Enne põldu keerasime teepervelt alla heinamaale rahustuseks, aga ei aidanud ka rohusöömine, suure hirmuga käisime siiski talgulistega rääkimas ja siis settisime tükk aega heinas, seejärel lasime harjutuseks üles-alla põllu kõrvalt viis ringi et rahu majja saaks. Kartulisaak oli see aasta peeniksem kui mullu, aga viga polnud midagi. Tagasiminek läks õnneks kergemalt. Härmiku liikumine rakendis vajab veel kõvasti harjutamist, sirges joones minek tuleb pigem välja kui sikk-sakk.
Õhtul ajasin taga Noorat, kes tasapisi pidevalt eemale tüüris, kartes vist et tööle pannakse. Ei ma andnud järele enne kui sain ta lõuaaluse ära sügada -- õnnelik ohe on õnnelik ohe.

Koora

Üle purde sain kätte noorkarja ja ma andsin Koorale veel
kaera, koos väiksema puselemisega õnnestus meil aga kahekesi karjast eemalduda ja lipsata alumisse koolialasse kus sai kõikvõimalikud mängud ära proovitud, nii ohelikuga, hernetera-pudeliga, pajuvitsast kaheharulise "stekiga" ja ka päitsetega. Kõige meeldivam oli stekk, teised lähenemiskatsed mõne aja pärast tõrjuti. Vahepeal käis kari kaugemal eemal kuid tuli õnneks tagasi reas etendust vaatama. Steki hargiga aga sai väga hästi jalatõstmist harjutada. Häda oli aga koolialast väljasaamisega, sest koht oli paari nädalaga magusat rohtu täis kasvanud...

Kaira, Kinna, Kulla