Raudteering

30.11 tegime külmas ringi teisele poole raudteed, tulime läbi ilusa harvendatud ja reljeefse metsa ja keerasime tagasi üle hämarduva aasa, talukoerad järel haukumas. Huvitav, kas harvendatud maha jäetud palgid lubataks meil Härmikuga kokku koguda metsast. Kokku tuli viis pool kilomeetrit sooja kontidesse, Härmik ei tahtnud enam karja tagasi minna. Kapjadele oleks abiks krihvidega rauad.

Bassira ja Chiquita

Koolisessil Säreveres tekkis võimalus jälgida noore eesti sporthobuse Bassira köietreeningut ja tööd sadulas. Meie alati särav treener Reet kasutas omapärast sadula esikaarele kinnituvat külgratset ja lasi hobusel traavida ning teha üleminekuid sammule: sellise ühtlaselt, tugevalt kannast tuleva impulsiga liikumist kõrvalt jälgides võib jääda mõnda õndsasse unelmasse hõljuma, elu on kunst ja ilu on graatsia. Bassira kiikas mööda minnes uudishimulikult pealtvaataja poole, ju see ta tasakaalu ka veidi mõjutas, et treener kõrval hobust ergutas: "jaa-jaa seal on tõesti keegi, keskendu nüüd traavile". Enne boksi tagasi minekut tehti ka mõned ettevaatlikud ringid traavi ja sammu sadulas. Sporthobune on erk, liikuv ja uudishimulik, sale ja elegantne ning inimsõbralik loom.
Chiquitale, teisele eesti sporthobusele naaberboksist annab koolisõidu patsi-kerasid tukale punuda isegi siis, kui ta boksi avast välja vahekäiku vaatab.
Neljas koolisess keskendus palju karjääriplaneerimise aladele, mh. tööohutus, töölepingutega seonduv, samas olid ka ratsutamise loengud-seminarid allüüridega. Ma leidsin trennis lõpuks õige Hestia istmikuga mõjutamise võtte pööramiseks ning sõitsin palju jalustel püsti tasakaalu harjutades. Reedel saime arvestuse kolmeses grupis hobuse loogaga rakendamises, aeg kuusteist minutit.

Koplist väljas on küsimus distsipliinis

23.11 võttis Koora päitsed, küll alguses veidi perult, aga kuklarihma ja pannalt juba lubas "kliki" ootel rahulikult sättida. Proovisime mitu korda välja minna, kari ümberringi sehkeldamas, aga julgust jäi sälul seekord väheseks. Seevastu Kaira, kes juba kogemustega õuel uudistaja tuli välja ja seekord juba julgelt veidi kaugemale masinapargi ja õuehoonete vahele. Rääkisime pikalt pererahvaga, vahepeal oli loom rahutu ja hakkas nügima, mille peale perenaine väga õigesti arvas, et see pole sobiv hetk tagasi minemiseks vaid tuleb oodata maha rahunemist. Veidi uudishimulikult rahutu  loom käekõrval, arutlesime ja analüüsisime karjakutööd ja kohendasime koplist väljaskäimise reeglit, et hobune mitte ainult ei söö väljas vaid ka hoiab koguaeg pead üleval, praegu olin õue peal lubanud käia loomal uudistades ja nuuskides kõrval ikkagi pea maas, mis on tulevasele ratsutajale ebamugav ja isegi ohtlik.

Härmik rakendisobitusel

Kaira koplis tagasi, võtsin välja Härmiku ja kutsusin peremehe appi värkima ja seekord see õnnestus, lõpuks ometi kuuldusid ka kiidusõnad.
Härmikuga proovisin lõpetuseks uuesti rakendit: oleks vaja teha mõned tehnilised täiustused, et aisad ja tagasild oleks veidi jäigemad, samuti vajus look roomadest läbi. Roomadele tuli teha neli ja pool keerdu, kuid rangid jäid ikkagi kaelal liiga kõrgele, võiks langeda abaluukühmule rohkem. Vähemalt on rangid piisavalt piklikud, et ei poo ja ei hõõru lakka, aga isaste kael on laiema ristlõikega ja rangid peavad seda jälgima. Nii me seal tuterdasime, aeg-ajalt tagasillal sissepoole liikvele minevat aisa jalaga paika tagudes ikka ringi ja ringi kuni otsustasin proovida ka teist suunda: nii kui ais nüüd teise poole tuharat puutus, läks Härmik jälle hüppesse, mina taga ohjades jooksmas ja lasi meeletu jõuga savisel pinnasel kaapides paar kiiremat galopisammu vaata et tagajalgadele tõustes kuni "prr-peatus" kohale jõudis...tegu oli küll juba harjutud puudutuse aistinguga, aga kuna see avaldus nüüd teiselt poolt, siis viis looma jällegi "lappama".
Tagasi kopli aiavärava poole minnes tuli ka kari ligi ning ergas Kaira haakis end osavalt ja kiirelt Härmiku sappa ja tuli ilma päitseta välja! No mis seal ikka mõtlesin ja tõstsin rangid-sedelgad maha, viisin Härmiku koplisse ja tulin ulakust tegeva märasälu järele, aga võta näpust -- kätte ta end ei andnud vaid ahmis rammusaid rohututte ning koguni ähvardas taguotsaga oma positsioone kaitstes. Loomulikult oli rumal mõte ka kaeraämbriga päitsed proovida, mis muutus looma lausa agressiivseks toidu pärast võitlejaks. Ei jäänud meil muud üle kui appi tõtanud Janariga ehitada karjusetraadiga piirded ja ajada üleannetu seiklusjanuline Kaira koplisse tagasi.
Huvitav, kas Kulla või Härmik, kellega meil on usaldussuhe, käituksid koplist lahti pääsemisel samuti või saaks neid siiski päitsesse?

Laupäev tagajalgadel

22.11 sai päitses Eurus jälle täku käest nahutada. Käisime karjast veidi eemal ja varss hakkas nii tormiliselt tagasi tüürima, et tõusis tagajalgadele, ilmselgelt et ma veenduksin, et olen temast tegelikult lühem. Ei, ma ei veendunud, aga tagasi keerasime ikkagi, sest hirmu käes karjast eemal pole hea varssa hoida. Teise ringiga tulime ikkagi tagasi, seekord olid sabas ka Keisi ja ema Naksura. Proovisin minna koplist välja, aga Eurus ei söandanud väravast läbi tulla.

Käisime Kullaga koolialas kammimas, kapju tõstmas ja maast harjutusi tegemas. Kui ma just piitsaga teda peatasin, helises telefon ja Kulla tõusis ka tagajalgadele.  Seejärel tegime väikse metsaringi variatsiooniga, kus keerasime raja parema haru peale, mis pärast pikka reljeefset ilus metsas võsasel langil ära sumbus ja me trügisime teisele poole heinamaale välja ja siis jooksime koristatud viljapõllul. Tagasi lauda juures sai Kulla kaera kui jalgu tõstis -- nõudsin lõtva hoiakut, et kapju kaapida, aga ta enamasti hoopis rebis, paar korda siiski õnnestus. Ta oli kuidagi päev otsa tõreda olemisega, metsas ja põllul liikus ainult põnevil uudistades kaasa. Märad on märad...jäin tema kõhklevat naasmist karja järele vaatama, ja mõtlesin, et tal ei ole tegelt head sõpra või paarilist nagu on Tinna ja Noora kahekesi vanakarjas. Võib-olla pererahva noorpreili, kelle lemmik Kulla on kunagi leiab temaga sellise klapi, et nad ei saa muudmoodi hakkama kui peavad ratsutades sel imelisel Lõuna-Eesti maastikul koos aega veetma...

21.11 hakkas Eksport-täkk vanakarjas väikesele Eurusele kohta kätte näitama, natuke nagu varavõitu? Viimasele oli see küll löök allapoole vööd ja ikka ülihoolitsev uuesti tiine ema Naksura läks hörisedes vahele. Aitäh mõlemale, sellest muutusime meiegi varsaga lähedasmaks. Mida ma oleks saanud teha kui täkk sädemeid pilduma hakkab ja varss on mul oheliku otsas parasjagu?
Kõnniringid meil Eurusega üha suurenevad, aga karjast kaugele ei söandata minna. Epithos aga tuli täna ise ligi ja see on peale meie päitsestamise-programmiga tagasilangust väga rõõmustav areng.

Koora kompromiss

Edasi noorkarjas, kui ma kaeraga taskus välja ilmusin läks tõsisemaks võitluseks kuid me suutsime Kooraga raevuka Kulla eest siiski koolialasse lipsata, kus võtsime aja maha ja "klikkisime"  kaks tundi päitseid pähe. Siin oli palju õppida: nimelt kui loom ei usalda, siis on täiesti kasutu ise pooleliolevat liigutust lõpetama minna, sest seda võetakse agressiivsusena. Pigem teha rohkem samme  ja lasta loomal ise mängida-katsetada. Lõppude lõpuks on see tema enda otsus ja kompromiss päitsed pähe võtta, vastutasuks maius. Kooral on nüüd päitsed peas kolmandat korda ning ta laseb ise väga kannatlikult pead paigal hoides pannalt sättida.

20.11 mõtlesin, et meil on kahesugused loomad: kartlikud ja julged. Euruse ja Kullaga läheb kõik nagu õlitatult, samas Koora on elult nii palju peksa saanud, et ta on küll imekena hobune, aga ei soovi isegi päitseid pähe saada, sama Epithose ja Kairaga: no nii kartlik ei saa ometigi olla! Täna proovisin perenaise soovitust ohelik kaela taga kinni hoidmist ja täpselt nii nagu ma ennustasin, läks varss sellest üha enam ärevaks ja rabeles ennast ikka lahti -- no millest me räägime, tegu on ikka kolmesaja kilose loomaga varsti. Rohkem nii ei tee, see on ilmselge sõprussuhte rikkumine. Õnneks oli ema juures veidi julgem end uuesti sügada lasta.
Kooraga proovisin "klikkerit": kui nina päitses, siis saab kaera. See töötas küll, aga ta läks maiusest liiga leili ja vehkis koguaeg, vahepeal sai isegi aru, et nüüd tuleb pikemalt nina päitses hoida. Tuletan meelde, et ta on kaks korda ilusti ka kaela tagant päitses olnud ja kaasas ringi liikunud, mis talle eriti ei meeldinud või ehk tuletas jälle õuduslood minevikust meelde. Õhtul vabas õhkkonnas põrnitsesime üksteisele silma...sellised me siis olemegi, orgaanilised eluvormid.
Kairaga käisime jälle koplist väljas, üha suurema ringiga ümber tiigi, uurisime töömehi, kes lauda kallal nokitsesid. Pärast käisime kammimas koolialas ja proovisime üle takistuste astuda, sh. aistega tagasild -- Kulla tuli sealt nagu viis kopikat üle, Kaira kartis. Kulla saime tagajalgadest kõrvale astudes ilusti ümber inimese ringi tegema, ja nüüd saba on takjast puhas kuid vajaks ikka šampooni-palsamit.

Pere on koos: Epithos, Vesta, Eksport

Täna olid loomad juba köhast terved ja uus heinapallgi puhtam. Külmas ilmas on külmaverelised hobused justkui talveunes, liiguvad väga aegamisi, vaikselt mugivad üksteisele "kõrvu tehes" oma heina. Tegime Eurusega veel mõned ohelikus ringid ja Epithos võttis vastu lepitava sügamiskuuri, päitseid ta muidugi enam eriti ei salli, ju järgmisel korral läheb paremini. Võiks teda proovida ohelikuga ka veidi kinni hoida, aga juba varss on väga tugev ning kui ta tõrkuma hakkab, siis rabeleb üha ärevamalt.
Härmikuga käisime metsaringil, aga seekord lühemaid radu pidi, teiselpool jooksis meile järgi mäepealse-Kostja, kes peremehele heinamaad rendib. Tagasi saime ratsa "side-pull" abil: oheliku karabiin ühele poole päitse põserõngale, sõlm teisele poole ja ratse olemas. Härmik ei hakanud kordagi rapsima -- ju talle meeldib see ilma suuliseta elu.

Hobused köhivad, aga Härmik astub ikka edasi

Midagi on lahti vanakarjaga. Alguses ähkis Naksura, nüüd lisaks hingeldab pindmiselt Keisi ja köhib Eksport. Ega see ometi ole hallitanud heinast? Käisin koukisin pallinööri ja vaatasin, et söövad loomad on valvel ja ähvardavad, kõrvad lidus ja tige nägu peas. See on nüüd ilmselt sellest, et toitu pole ümbruses enam külluses ja nad peavad omavahel konkureerima. Mida tigedam kehakeel, seda kaugemale teised hoiavad ja hea uhkes üksinduses heina pista...kui see aga nii jõhkralt hallituse järgi ei tolmaks...
Nüüd oli kaasas ka ohelik varsapäitsega, mis läks Eurusele pähe ja me kõndisime veidi kõrvuti ringi, alguses püüdsin harjutada teda kuklasurvele järele andma, pärast veidi karjast eemalduda. Mõne aja pärast talle töö paaris ei istunud enam ja ta hakkas nügima ning kargama, jätkasime sellegipoolest ringis ümber karja kuni jõudsime mära juurde ja rahunesime. Eurus jäi natuke löödult heina sööma. See oli nüüd ootamatult jõuline inimene, kes küll vahepeal mõnusalt sügas, aga siis jälle kõrval kõndides ja ringi vedades end maksma pani. Kas see pidigi nii minema või oleks delikaatsemalt ka saanud, palun?
Ma parem ei hakka Epithosest rääkima, kes kõrvad lidus ema kõrval heina sõi.

Härmik juba ootas, et rakendikooliga edasi minna, käisime jälle laudas rangi-ringil ning läksime seejärel koolialasse. Keset kooliala saime aiste vahele, kuid väikese kolksu või sättimise peale ei suutnud loom paigal püsida. Viisin aistega tagasilla posti juurde ja panin Härmiku kinni. Nüüd edenes rakendamine paremini, aga sedelgarihmasid peab tõsimeeli ikka kaks olema, et saaks nii ülemist kui alumist eraldi pingutada et looga üles tõstaks. Look ise oli nüüd paraja laiusega valitud, need rohelised vene omad on vineerist ja ei kõlba küll kuhugile.
Olin lugenud just kodutöömaterjalist suuliseta valjastest ja alguses koolialas olime teinud "side-pull"  stiilis ohjade haakimisega päitste rõngasse paar prooviringi ja juhtimine täitsa toimis, kuigi Härmik oli vahepeal veidi segaduses. Üldiselt sinna kuhu pea näitab ikka loom läheb ka. Edasi on lihtsalt harjutamise asi.
Tagasi rakendamise juurde tulles on päris huvitav kuidas kogenud hobused aiste vahel olles keeravad -- nimelt astuvad nad diagonaalsammu. No seda Härmik ei osanud ja ta hakkas keerama tuharaga aisa külge, mis teda muidugi ehmatas ja tuli paar väga kiiret sammu, mis oleks vist galoppi tõstmisega lõppenud kui ma poleks "prr-peatuse" teinud. Kuna ta tõesti peatus, siis järelikult paanikat enam ei olnud. Ja ta peatub ohjade päitsele tõmmates väga ilusti. Edasi Härmik kivistus, sest ta kartis järgmist kurvi võttes aisa vastu minna. No ei saanud eest, aga sai ohjaga tagant liikuma küll ja ennäe imet, nüüd hakkas loom ilusti keerama, tehes veidi isegi diagonaali hoolimata kergest külje puutest aisa vastu. Paar ringi tehtud, oli kõigi meeleolu ülev ja läksime lauda juurde preemiat võtma.

Varsad sügatud, läksin noorte juurde. Vastu tuli Kaira, kellega liikusime koolialasse kammima. Tegime paar ringi ja harjusime saepuru puristades oludega, kari uudishimulikult aia tagant piilumas. Kaira uuris sedelgat, aga selja peale seda küll ei saanud panna, isegi nalja pärast. Edasi läksime koplist jälle välja kus lauda ees ootas uus kaeraämber. Seekord õnnestestus meil põnevil ring ümber tiigi teha ja seejärel ka pisut rahulikumalt süüa. Seejärel aga ruttu koplisse tagasi, kus Koora päitseid võtta ei tahtnud.

Nüüd oli aeg rakendiharjutuste käes ning Härmik vedas vahepeal väga innukalt sedelga abil aisa (ja läks korra ka galoppi!) ning seejärel tõime isegi rangid ning ma veeretasin pool-häbiga auto tagasilla kohale. Proovisime jälle aiste vahele astuda, aga kuna hakkas hämarduma, siis oli loom pisut hirmul ja ei tahtnud sugugi taandada. Nii me seal süliti koos puselesime ja Härmik üritas isegi näksata: "ei mingit tagasiminemist kui kummaline riistapuu ähvardab". Seejärel astusime mitu ringi otse tagant üle silla ja ei läinud risti üle aiste. Ilmselgelt harjus Härmik tagasillaga, aga nüüd oli juba pime ja panime poe kinni. Hommik on õhtust targem...

Ilmad on külmad

Harjutus patsidega

16.11 läksin läbi vanade koplist, et näha kuidas varsad uut värvi jopet vastu võtavad, Eurusel pole mingit vahet, aga Epithos kas ei tunnistanud mind omaks või oli viimase korra päitsete kandmisest solvunud, et kappas ema poole minema ja lõi veel käigu pealt üsna tavatult ning uhkelt tagant üleski. Sain teda siiski turvalisemas keskkonnas Vesta juures veidi masseerida, alates lemmikust kohast tuharalihasest.
Võtsin Kulla kammimisele ja kuna ilm on nüüd jahe, siis läksime taha karjamaale sooja tegema ja ekslesime madalas soises metsas kust leidsime ühe mahajäetud talukoha, hiljem maastik muutus väga põnevalt reljeefseks ning sattusime metsarajale mis viis heinamaale tagasi. Kulla väsis metsas sumpamisest väga ära, tagasi tulles oli täitsa lontis. Üle kraavi hüpped on tal väga vahvad. Taga heinamaal on veel väga ilus ja isuäratav ristik -- karjamaal sellist pole, aga ma ei lubanud seda süüa. Huvitav, kas võiks sellise korra kehtestada, et väljas olles ainult käskluse peale rohtu süüa, niisama mitte. Eesmärk on hoida distsipliini, et hiljem ratsa käies iga rohututt ahvatluseks ei muutuks.

Saepuru koolialale

Kulla veab ketti

Korjasin pallinööre kokku ja esitasin naabrile pretensiooni, et tal lõkkes on plastjäätmed. Sellest tuli skandaal ja rendilepingud ähvardati üles öelda, palun andestage, mul hakkab plastisuitsu sees väga halb olla, ehk võin maksta ise prügiveo kinni, kallis naabrinaine (rääkimata põhjavette minevatest dioksiinidest).
Täna oli ehe rakendikoolituse päev: kõigepealt vedasime Kullaga koolialas ketti ning selle otsas järgi jooksvat reha ning seejärel sama Härmikuga, kes veel sedelga küljes aisa vedas. Huvitav, et Kulla pigem jäi kohe seisma, Härmik aga tõstab kiirust kui miskit kahtlast järele tuleb. Härmik on päitsest väga lihtne pöörd-peatusse viia kui ta "samm" käsklusele ei allu. Päris pull oli see, et Kulla üritas sedelgat saepurus aeledes seljast maha saada, naljakas vaatepilt.
Kullaga käisime ka lauda juures kapju tõstmas, peale pikemat "klikkeriga" kaeraga premeerimist hoidis ta juba tagajalga lõdvalt, veidi sai kraapida. Laudas on ta närvilisem, koolialal tõstis paremini. Vahepeal aga tuli Kinna jutule, nagu esmakordseltki, lubab sügada alguses paremat põske, seejärel juba kaugemalt, rinna alt ja lakast.

Epithos pole tegelikult emast võõrdunud

Epithos ja Vesta

Vahetasin linnas ponipäitsed number kaks suuruse vastu ja nüüd oli meil varssadega uus mänguasi. Eurus hakkab tavalisest repertuaarist välja kasvama, ajukurrud vajaksid arendamist koplist väljas, aga ta läheb kevadel minema. Kas uus inimene soovib teda ise koolitada?

Eurus kandamiga

Päitsed peas, omandas varss survele kuklast järeleandmise kiiresti, need noored täkud on imelised õppijad. Samuti tagasihoidlik Epithos-poiss, saime uued päitsed sulle pähe, mis edasi? Oskad juba hirmust üle saada ja harjud, aga ema on ikka veel kindel olevus, kelle juurde pakku joosta.
Kas järgmiseks hakkame treileriga mängima?

Vana ruun käib kammimas

Täna juhtus, nagu ikka eemalt mõtteid lugedes, pulstunud ja takjase lakaga vana ruun olema esimesena ootel. Kammisin siiski Härmiku kõigepealt koos sabaga, seejärel keerutasime ringi. Juhtus väga ebaharilik lugu: kui ma vanaruuna koolialasse tõin juurde ja olin puhastamisega tagajalgadeni jõudnud, lähenes Härmik mulle selja taha ning hakkas esijalga tõstma, justnagu lööks tagumikku. Hetk hiljem, kui ma ruuna sõrgatsitutti kammisin, hakkas see jalaga vehkima, miskit talle ei istunud. Kas Härmik hoiatas, või lihtsalt mängis oma esijalaga? Oleme korra jalga ettepoole venitanud, aga ikka inimese abiga.

Härmik aiste vahel

Vana ruun kammitud, läksime Härmikuga lauda juurde, panime rakkesse ning harjutasime tükk aega aisade vahele astumist, esialgu kiirustas ta sealt kohe välja, pärast juba jäi ilusti seisma ning isegi taandas ettevaatlikult sammukese. Lõpuks läksime ohjates taha heinamaale ja nagu alati, kartis ta kopli tagust teed kraavide ääres ja juba heinamaal keeras pidevalt tee pealt heina sisse, kust aga julgust kogudes sai ringe tehes siiski õigele kursile. Tagasitulles aga karjaga kohakuti olles jäi mõnusalt teele seisma, enam taluhoonete vahele keerata ei soovinud. Tundub, et see kaks nädalat puhast koplit on oma töö teinud ja on tarvis tihedamini harjutamas käia.

Hämaras, pärast Härmiku karja naasmist, võttis päitsed üle Kaira, kes käis kopliväravast väljas kaera kallal. Tegime ka mõned kartlikud ringid tiigi ääres ja kaugemale ei läinud. On tõsi, et ärevat looma toiduga ei rahusta ja kõik me pisikesed ringid jõudsid ämbri juurde kohe tagasi. Maius oli imeline, aga seda rahulikult nautida ei võinud, sest olukord oli ebaharilik ja ähvardav, mida Kaira ka pidevalt kehakeeles väljendas. Kui uuest aiaväravast tagasi läksime, passisid teised noorloomad vesise suuga kohe traadi taga ja Kulla muidugi tõmbas kadedalt ründeasendis kõrvad lidusse. Niiviisi, kes ütles, et karjas hierarhiad puuduvad -- heakene küll, see käis metsikute karjade kohta...

Kui hobused magavad

09.11 oli tõeliselt sooja päikesega ning hobuste laud käisid raskelt. Eurus solistas laisalt tiigis ja Vesta oli jäänud karjast eraldi, kuid hoidis silmsidet, hiljem lonkas järele. Tundub, et Epithos ongi emast võõrdunud, sest oli koos karjaga. Ta on ikka üsna tagasihoidlik, erinevalt Eurusest, kes käib pidevalt nakitsemas ja midagi ei pelga. Kammisin üksjagu karjast läbi, aga Eksport kulges kohe minema, eelistatult Keisi juurde, kes kenasti kiunub kui nad on paaris. Kiunumine võiks olla täkule peletav märk ja võib jätkuda kabjahoobiga ja ilmselt Eksport hoiabki end tagasi, püsides viisaka poisina toetavalt kõrval.

Kammitud Koora

Noorkari käis uudistamas uut väravat elektrikarjuses, mis on nüüd hoopis mugavamalt puhta rohu sees. Kulla käis koolialas, sai põhjaliku kammimise osaliseks ja lakk on takjatest puhas. Eriti uhke saab olla selle üle, et ta lubab kaabitsaga kõiki kapju puhastada, seda tuleb teha siiski põgusalt ja delikaatselt esialgu. Vahelduseks võtsin Rolfe raamatu maast töötamise harjutusi ette ja selgub, et Kulla kardab piitsa, lõpuks siiski ta harjus, et peatamiseks vits rinnale ette asetatakse. Lisaks treenib harjutus "samm" ja "prr" käsklusi, jätkuosas on võimalik hobune panna ümber esimeste tagajalgadega kõrvale astudes ringis käima. Vahepeal puhkehetkel õnnestus Koora lakk takjaist puhtaks kammida ning teda piitsaga ka kerelt ja puusast sügada. Tundub, et see oli jälle tubli edasiminek sotsialiseerimise alal. Takjasel karjamaal on ka täiesti tuntav hea mõju -- loomad on lahkelt nõus, et neid puhastatakse ja usaldus inimese vastu kasvab.

Kaks nädalat ilma linalakkadeta

08.11 proovisin suurusega 0 Šetländi-ponipäitseid Eurusele, aga need olid liiga väikesed, tuleb välja vahetada. Käisin laia piiga metallkammiga lakkasid läbi. Loomad tundusid olevat heas tujus, ainult veised jälitasid lärmates heinapalle vedavat traktorit...

Kaitstud Chiquita

Särevere kolmanda sessi naelaks oli parkuuri-võistlushobuste patside-prunnide punumise praktikum. Kõrge ja pelglik Zefiir oli talli vahel kahe ohelikuga päitses ning õpilased muudkui punusid tabureti peal, põrandalt kostis rautatud kabja närvilist kraapimist. "Gruumid" hoiavad hommikul kell seitse enne võistlust ühes käes kohvitassi ja teisega sõlmivad lakka. Lisaks peale mõningast järeleaitamist õnnestus saada arvestus pindeerimises, pildil on lisaks näha riivlemis- ja rabamiskaitsed.
Reet Jänese ratsatunnis harjutasime kehahoiakut, Tori (ja Holsteini ning täisverelise segu) mustjaskõrb ruun Cardinal vedas alguses aeglaselt, pärast juba elavamalt, traavi kergendamisel vajusin ette ja kaotasin ratsmekontakti, mille peale Reet hoiatas, et nüüd läheb galoppi. Veidi hiljem tuiskas aga tuline Fifty-Fifty ühe napilt hirmust kiljuva õpilasega ümber maneeži. Sõita oskas see tüdruk kenasti, aga pidama saadi alles hea mitme ringiga, terve klass kõrval hinge kinni hoides.