Poistega nädalavahetus

Härmik aitab poissi edasi

25-26.10 Tore on töötada abilisega. Karge ja selge ilusa ilmaga võtsime ette üheksakilomeetrise suure metsaringi ning Härmik harjus kahe erineva suurusega ratsanikuga.
Pühapäeval aga panime koolialas sedelga külge trengi-ketid ning harjusime metallise lohiseva häälega, mis alati järgneb kui edasi liikuda, abiline varmalt ketti tõstmas kui hirm tekib. Ühtlasi aitas kett ja abiline teha ka trenni loomale põnevamaks ning käsklused "samm" ja "traav" leidsid koheselt korrektse reaktsiooni.
Valmis aisakomplekt auto tagasillaga, üks ratas on paraku küll suurem kui teine.

Eurus võõra inimesega

Ilmus välja ka Janari, kelles Kinna omale sõbra leidis, inimene peab ikka hea seltsiline olema.

Härmiku harjumine hoburiistadega

Härmik

22.10 ja 23.10 kui peremees oma kolme pika hõlmaga adra traktori järgi rakendas, tekkis ka hobuosakonnas elevus, et kui kaugel ollakse sügiskünnist. Ilmselgelt osutus võimekaimaks loomaks karjas Härmik, kes on rahulik, aga siiski üsna kartlik noorloom. Kõigepealt tuleb jälle meenutada, et algratsastuse kooli läbinud, on temaga võimalik köietrenni teha ja kõrvalt jälgida kuidas ta end üleval peab ning kuuletub. Esimesel päeval õnnestus kordetamine hiilgavalt -- paar ringi jalutamist ja juba võis eemalduda ringi keskme poole ning saada ka Härmik ilusti traavi jooksma, milles oma osa mängib ka see, et ta on erinevalt Kullast piitsa plaksumisele tundlik. Oma osa edasi ajamisel võisid mängida ka teised noorloomad, kes kooliala kõrval huviga mängu pealt vaatasid. Peale kordetamisel saabunud tõdemust, et loom on erk ja allub, panime peale rangid ning läksime naabrite kartulipõllu kõrvale saalima. Kummaline oli, et tee pealt tagasi keerates Härmik kartis taguotsaga suure papli poole olemist ning läks liiga kiirelt minema, tasapisi hea mitme korduse peale aga harjus. Tagasitulles panin tähele, et tema number 9 vene rangid klopsivad vastu põlve ja rinda. Üldse on rangid küll piisavalt suured, et abaluule toetaks, kuid tundub, et mitte päris õige kujuga.
Järgmiseks proovisin köietrenni teha Kullale, kes oli aga väga unine. Traavi sai tema alles karjamaa taha üüratu suurele lagendikule viies. Korde otsas õnnestus teha üks ring, aga kuidagi ei mahtunud loomale pähe, et võiks teise sinna otsa teha selle asemel, et huvi pärast liikuda hoopis edasisuunas.

Roomad on lõdvad, sedelgarihm ei tõsta looka piisavalt kõrgele, tundub et look võiks olla laiem

Järgmisel päeval leidsin Härmiku koplist päris unisena, ju oli karge öö ja päevane soe päike teinud oma töö. Kordes teda enam pikalt traavima ei saanud, moe pärast tegi paar ringi, suunamuutus aga talle eriti ei istunud -- kas teda oli koolis kordes ainult ühes suunas jooksutatud? Unisus on alati hea koht kus looma mõne keerulisema oluga harjutada, seega proovisime uut aiste-kolgakomplekti loogarakendis. Härmik ärkas kohemaid, ehmudes järele tuleva kolgi kolinast ning ainuke viis teda peale "prrr!" pidama saada oli paar-kolm järsemat ringi pöördpeatuse stiilis, sisemine rooma tuli lahti, hästi hoidsid aisasid ainult sedelgarihmad. Härmik peatus julgemata hingatagi, mina harutasin aisad lahti. Ütleb ka Mauring oma raamatus, et noorhobuse esimesel etterakendamisel tuleb kasutada vaikset ratastega rakendit, mis on vähem hirmutav.
Läksime kopli taha heinamaale, tagasi tulime ohjates, Härmik on ilusti juhitav, karjast kaugemale minek on väga vaevaline, tagasi aga on vaja pidevalt hoogu maha tõmmata.
Õhtu poole söötsin Kinnale kaera "klikkeri" meetodil, kuid ta ei luba veel rihma üle kukla viia, ninarihm aga sobib hästi. Koora seevastu on langenud tagasi ja teda pool-kiiremas korras ei õnnestunud päitsesse saada isegi kaeraga.

Patsid

Uuel karjamaal on kõvasti takjaid ja loomulikult jäävad need lakka ja sabasse kinni, üks korraga. Elvis Presley soenguga hobused ootasid karjas ja Kulla vajas nii kääre kui ka lõikavat kammi.
Täna oli terve pere ilma noorpreilita välja aetud ning pandi maha uut karjamaa tara, mis muutis noorloomade kopli poole suuremaks. Sel ajal kui me Kullaga koolialas suulistega köietreeningu-kordetamise ettevalmistavaid ringe tegime, tormas meie juurde ähmi täis Kaira, kes oli karjasest läbi jooksnud. Varsti järgnesid ülejäänud, Härmik kõige ettevaatlikumalt taga.

Kulla takjapats

Õhtul hämaras kappas kari oma uutes valdustes kohkunult ringi, ühes otsas rivis jalgratas silmitsedes, teises otsas moe pärast rohtu süües ja mööduva rongi hoiatussignaali üle jälle liikvele minnes. Kulla oli täna sedelga ja suulistega, varsti saaks talle külgratsmed lisada, et ta kaela ümaramaks ehk ratsmekontakti saada. Põnev oleks köietreeningut ka Härmikuga proovida, on tegemist ju koolitatud loomaga...

Teisel sessil käik

13.10 Mõnikord taipavad hobused juba imeliselt kaugel ära mis juhtuma hakkab. Nimelt viimane päev enne Särevere teist õppesessi tuli noored ajada ülemisele karjamaale ning hommikul ootasid nad kõik nagu viis kopikat väravas justkui oleksid teavituse saanud. Nööri otsas viisin üle Kulla, et ta tüli ei noriks, seejärel võtsin Kaira ning käisin temaga üle ülemise karjamaa talli ja tiigi juures kus ta päriselt kartma hakkas, keerasime tagasi. Järgmisena võtsin Kooragi päitsesse ning viisin uue kopli peale ringi tegema -- tundub, et tema püsib ohelikus palju tõrksamalt isegi siis kui seltsi on, ju soovis uue kopli heina proovida.
Säreveres õnnestus teha kaasa üks ratsatrenn kus harjutati pööramisvõtteid paigal ning liikumiselt, kõik Reet Jänese teooriatunni baasil. Algasid loengud traditsioonilise loogarakendi kohta, saime töötervishoidu ja ohutust ning südamlik Kati Leutonen jätkas hobupsühholoogiaga, lisaks hindas praktikatöö jalgade pindetamisest ning näitas ratsavarustuse hooldamist.

Eestlane Randi ja taustal Reet Fifty-Fiftyga

Teisel päeval vahetunni ajal leidsin koplis raskeveokas Hestia ja araablase kahekesi: need kaks hobust on oma natuurilt vastandlikud: üks on aeglane ning rahulik, teine keevaline, erk ja liikuv. Araablane liikus minu suureks imestuseks tagurpidi, lähenedes Hestiale. Muidugi on tagaots ees lähenemine ähvardav, kuid mitte rahulikule kogukale loomale: lähemale jõudes sõi Hestia rahulikult rohtu ning astus moe pärast sammukese edasi, eest ära, mille peale araablane talle ikka järgi tagurdas. Kati arvas hiljem selle kohta, et Hestiat püüti sedasi ähvardamisega ajades lihtsalt teise koplisse kaasa viia, kuna araablane ei tundnud ennast nii väikses karjas kindlalt.

Kooliala hooldamine

Keisi üksinda tööl koolialas, taustal murelik kari

 11.10 sai Keisi viidud koolialasse rohtu ära sööma. Eurus soovis päitseid ja me liikusime koos, vahepeal tal tekkis inimese järgnemisest tõrge ja oli üllatunud, et ei õnnestugi oheliku otsas olles ära joosta.
Keisi muutus üksi koolialas aga väga kartlikuks ja perenaine andis hea soovituse mõni loom seltsi tuua, selleks tirisin karjast välja veel Noora, kes on vana rahu ise (ja tõenäoliselt juhtmära). Tulemus oli kohe tunda selles, et enne kangestunud Keisi tuli tänulikult juurde nuuskima, justkui oleks kivi südamelt kukkunud.

Noorloomade koplis olid sälud kõik pundis ja vana ruun oli jäetud omaette kaugemale. Paraku hakkas Kulla kohe alguses võitlema oma positsiooni pärast ja vibutas Kinna suunas kapju. Kardetavasti ei olnud kasvatuslikult korrektne selle peale Kullat agressiivse käitumise kinnitamiseks päitsesse võtta ja temaga välja ringile minna -- kõndisime pika metsaringi, aeg-ajalt traavi minnes. Tagasi talli juures saime seekord ka tagajala kabjad puhtaks kraapida. Lõpetuseks kaer ja koplisse tagasi.
Hämarduvas õhtupoolikus viisin vanaloomad koolialast karja tagasi, tundus, et nad siiski polnud jõudnud heina päris madalaks võtta.

Koora

07.10 sattus koplis vastu Koora ja kuna taskus oli kaera, siis ta sõi endale päitsed pähe. Olin mõttes mitmeid kordi proovinud tal kätt üle laka viia ja seekord käis see muuseas, ju tal oli samuti vaja stiimulit, et oma eluga inimese juures edasi minna. Käis ta ju pidevalt nina pikal uurimas kuidas teisi kammitakse ja talutatakse, kuid ise proovimiseks oli uje. Nüüdki mõne aja pärast kui me karjast eemaldusime, tõmbas ta kõrvad taha lidukile oma ebakindlust väljendama ning me keerasime tagasi, parem on mitte ületada taluvuspiire ja lasta loomal omas tempos harjuda.

Kolk aisakinnitusega

Järgmisena sai päitsed Kaira, kes ka kohe Kulla käest kabjaga sai. Karjakombed on meil karmid. Jooksime suhete sasipuntrast eemale ning läksime välja veistekoplisse, kus Kaira justkui korde otsas keerutama asus, vahepeal üritades hirmuga inimestki pikali joosta. Rahustav oli suund kopli poole tagasi ja selleks korraks oli laia ilma uurimisretk läbi. Tagasitulles harjasime ja tõstsime alumises koolialas kapju. Viimasena tuli tagasihoidlik Kinna, keda esi- ja alarinnalt juba tasahilju sügada annab.
Tagasi talli juures suutsin Eesti Traadi 4mm teraslehe jalaga ilusti ümber kolgi vajutada -- ei olegi vaja kuuma anda. Kui nüüd poldid läbi saab, on Härmikule rakendikoolituseks jäik tehnika olemas.

06.10 lasime terve noorkarjaga galoppi, sealhulgas ka vana ruun kappas uljalt. Alguse sai lugu sellest kui Koora patsutamisest eemale tõmbus, keerasin ringi Kaira järele kel olid päitsed peas. Koora aga oli tagasi tulemas ja nähes, et inimene hoopis eemaldub ja seejärel jooksu pistab, sibas järele. Sellepeale läks muidugi kogu seltskond üllatunult liikvele, vaatepilt oli ülev ja jooksmine andis mõnusalt sooja kõigile.
Kullaga käisime suuliseid harjutamas ("ära nügi!") ja jalgu tõstmas, esikapju saab juba alt puhastada.

05.10 Täna käisime Kairaga koolialas, ja kui me välja tulime, oli Kulla puu kõrval ja ootas kannatlikult, et teda seotaks ning kammima ja jalgu tõstma tuldaks.
Vanaloomad olid viidud teise koplisse ja vanas valitsevas sünges tühjuses tuhises ainult karge põhjatuul.

Härmik, Kaira, Kinna

04.10 käime Härmikuga metsaringil, saatmas on Janari rattal. Noorkari nukralt järgi vaatamas, läbime esimese osa tõrksalt heinamaal, siis saabub hirmus mets ja jahimajake kus on eelmisel päeval lastud põder ja jahimehed. Traavime ja jookseme maast kaasa, lõpuks läheb ka hirnumiseks, vahepeal märkame kahte kitse putku panemas. Mets ja maastiku reljeef on ilusad. Kolmeveerandi maa peal on metsa vahel traktoriga kartulimaa-omanik Sommeri härra kes on tulnud just küla pealt kündmast ja õhutab palgihunnikut, millest tal on plaanis laudu lõigata -- teinekord ikka vaja.
Janari käib jahimeeste tornis ja hüppab silopallidel, mina lähen Härmikule selga ja harjutan keeramise tehnikat. Härmiku traav kipub olema liiga tihe, peab seda õppima pikendama. Tagasitulles oleme higist leemendamas ja täitsa tümad, trenn oli kõva ja reied tuimad. Koplis juhtub õnnetus karjasega kui Janari laeb harjutades hobuste koplisse viimist oma juuksed 8kV pingega. See on küll kurb.
Kokku läbime kümme kilomeetrit.

Suulised

Kulla suulised

03.10 Lugedes Harry Mauringi kuldvara "Hobusekasvatus ja Ratsasport" (1988), jõuame selgusele, et sälgude õpet tuleb alustada kohe ja ei ole vaja oodata ära aega kui nende luustik ratsanikku või koormat kolme-nelja aasta vanuselt on võimeline kandma. Nii ma toongi ära Kulla, kes on noorloomade karja äärepeal tagasihoidlikult omaette nakitsemas. Koora aga tuleb kohe ligi, et päitsetega pusida ning vahepeal veidi kaera saada, nüüd on teda võimalik juba harjata alarinnast. Noorloomaga ümber käimine ilma hirmutamata on rõõm, mäng on õppimine ja harjumine.
Tagajalga tõstab Kulla talli juures veel närviliselt, esijalga aga juba lõdvestunult. Koolialas lasen päitsed kaelale ja pakun valjaid mida on põnev imeda, riisun heina, hobune ümber tiirlemas ja uudistamas. Heina on raske süüa, suulised segavad ja inimene võiks nagu ebamugavast olukorrast välja aidata. Varsti läheme posti tagasi, päitsed tagasi kaelale, valjaste lõuarihma kallale. Nügime ja pusime kuni jääme korraks rahulikuks ning siis on jälle vanad head päitsed peal tagasi ja võib minna jalutuskäigule.
Huvitav, et samuti kui Härmik, on ka Kulla õhtusel ajal enne hämardumist väga kartlik. Hämarik on päeva kõige süngem aeg, vaikus paneb kuulatama, teised pakuks kindlustunnet, aga kus on kari? Vaikne hirnatus leevendamas ängi, traavime heinamaa keskele, siis keerame tagasi koduse kopli poole.

Hundikari kimbutab

02.10 kinnitub Euruse päitsete sõbralikkus - harjutame nööri survele järeleandmist, aga üksikule Epithosele hoopis meeldib reie- ja puusamassaaž, ta astub sammu edasi kui teda rinna juurest harjata, et end sättida "õigele kohale" ja natuke veel pelgab nööre. Mõlemad varsad tõstavad jalga liiga vara, juba sõrgatsi harjamise peale.

Kinna

Noorloomade koplis mängime ujeda Kinnaga mängu "sööme kaera kui inimene puudutab", seekord on ta ainuke peale vana ruuna kes ise jutule tuleb. Siiski tuleb orbiidile ka Härmik, kellega päeva naelaks käime uute suurte vene rangidega maast ohjates tiiru raudtee taga. Alguses punnib loom vastu ja ei allu järjekordselt ohjamisele, sest kardab künkast üles minna, siis taltub ja me kammime kooliala sirgeks. Raudtee taga võõras keskkonnas tuleb esile Härmiku argus, mõnda aega liigume ohjes, aga siis ta keerab tagasi. Perenaise juhised on head, aga eriti meid edasi ei aita: võtke aeg maha, rahunege, liikuge veidi ringis tagasi ja siis jälle inimese soovitud suunda keerates. Peale seda kui me teeme kolm ringi üritades tagasi õigesse suunda minna, võtan ta käe otsa, käime naabri veisekarja imetlemas, siis keerame tagasi ja nüüd läheme ilusti ohjates. Ärevus on ikkagi peal ja kui auto mööda läheb, siis "prrrrr" peatus on ikkagi edasi minek, vahepeal korra ka põllul. Kuidas võib raudtee ülesõidukoht nii kahtlane tunduda? Hämaras ei meeldi Härmikule ka puuallee vahel koju minna, kogume end maasikapõllul, Eksport traavib seda segadust inspekteerima, mis siis ikka, kõrval talutades on ikka kahekesi julgem-- kui hundid söövad, siis vähemalt mõlemad korraga, mitte hobust enne. Tagasi koplisse liigume ratsa, klapp on palju parem kui eelmisel päeval, hetkeks saame isegi traavi ja mul tuleb kergendamine sadulata reitelt maru hästi välja.
Tagatipuks tulevadki külakoerad ja hüppavad säärde kui ma rattaga koju sõidan..."hundikari ulukijahil". Hommik on õhtust targem!

Härmik western-sadulaga

 01.10 olles enne tükk aega metsas ratastega ekselnud, tõime Janariga Härmiku koplist (sälud nuuskimas) välja ja proovisime sadulaid, mõõtsime, et sadulavöö peab olema 180cm, aga nii pikka nagu ei müüdagi poes. Tagasiteel panin valjad, kuid ta ei julgenud ratsa liikuda mööda kopli äärt, keeras pidevalt lagedama peale tagasi ja ratsmele ei allunud, rääkimata istmikumärguandest. Tulin maha ja jalutasin teda vajalikus suunas, võib-olla tundis ta end nii kindlamini. Tore, et ta lubas kõik kabjad ilusti ära puhastada enne.