Ratsimäe noorloomadest

2014 aasta augustis sain endale sotsialiseerimiseks pikalt omaette olnud karja. Veetsin sälgude ja varssadega loendamatuid pealelõunaseid ja õhtuseid videvikutunde, alguses nendega koos joostes, hiljem juba õpetades. Mõned loomad olid eelneva kohtlemise käigus hirmutatud, Koora võõristus inimeste vastu oli üldistunud. Varsad olid pooleaastased ja seni inimesega eriti kokku ei olnud puutunud. Eurusel käivad nüüd päitsed pähe, ta tõstab nõudmisel puhastamiseks jalgu, ning oskab elementaarseid taandamisi, küljele astumisi. Epithos päitseid võõristab, aga nööri saab panna kaela ümber rinna kohalt. Samuti tõstab kõiki jalgu ja oskab taandada.
Sälgudest Kaira ja Kinna tõstavad jalgu kuid värkimiseks oleks vaja kindlasti harjutada enne pikemat aega kabjapuhastamist konksuga. Kaira on julge ja impulsiivne loom, kes õpib väga kiiresti, koos Kullaga lubavad nad esijalgu puhastada, tagajalgade lõdvalt hoidmisega tuleb veel tööd teha.
Koora lubab kannatlikult päitsed pähe panna, aga jalgu ei tõsta, Kinna on väga tundlik puudutustele, kompab ise vastu ja lubab muretult jalgu tõsta, konksuga puhastamist ei ole õppinud, samuti ei saa teda kinni võtta, kuid lubab nööri ümber nina panna.
Kulla on ettekoolitamises sedelgat kandnud ja sinna kinnitatud ketti vedanud harjumiseks.
Härmik on ette koolitatud, kuid vajab veel harjumist ja on endiselt veidi kartlik rakendamise suhtes, ta vajab allüürivahetuse (samm-traav-samm) treeninguid, saaniga on sammu veidi tülikas teha, sest ta liigub traavis kõige mugavamalt ja kergemalt. Härmik on saanud veidi kordetrenni kuid vajab veel kõvasti edasist tööd just allüürivahetuse õppimiseks ringil.
Koora, Kinna, Eurus ja Epithos ei ole harjutatud koplist väljas käimisega ja karjast eemaldumisega.
Euruse ja Epithose transportimiseks kevadel oleks vaja kindlasti edasist tööd nii elementaaroskuste kui ka haagisesse minekuga.
Noorloomadele tuleb mh. hakata tegema inimese ruumist lugu pidamise harjutusi, Kaira ja Koora kipuvad tagant poolt näksama, Kaira on uudistades liiga pealetükkiv.
Soovitus on edaspidi hobuste kvaliteetse heina hoidmiseks ehitada varjualune ja lisaks kuiv plats kus oleks võimalik loomi siduda ja hooldada, vabapidamises soovitatakse ka soojemat ruumi varustuse hoidmiseks ning loomade ja varustuse pesemiseks, lisaks varjualune mitme kohaga toitmiseks kõrgemal kohal maastikul. Vabapidamistallis on EU nõuete järgi ühele hobusele vaja põrandapinda  2,5 x turjakõrgus.

Kaira oli täna kõigest natuke tõrges, me traavisime kopli taga heinamaal küngastel ja võtsime päikest, hakkas palav ja ma panin jope sälu seljale...korraks.
Kulla hakkab juba uuesti taipama, et tagumist jalga võiks hoida lõdvalt ja Härmiku panin jällegi aiste vahele, seekord sai ka sedelgarihm kinni. Üks ebameeldiv ehmatus tuli sellest, et ais kukkus looga pealt kolinal maha. Homme võiks ehk juba ühe sõidu ka teha...
Täku ja varssade jalad said puhastatud ja lakad-sabad kammitud. Täkk on üldse väga muhe leebe loom, Aare rääkis, et kui ta noorkarja pääseb, siis ta ei jõua märadele järele joosta...

Kairaga metsas

Ilm oli külm ja metsas palke otsimas oli vaja käia. Võtsin Kaira kaasa, kuna ta kappas kohe vastu ja mul oli nagunii plaanis tema kuraasi natuke pikemal kõnnil maha võtta. Üle lagendiku saime väga kenasti, samuti osa metsa, kuid siis hakkas Kaira tagasi keerama ja mööda jooksma, eks me pusisime seal ennast soojaks, saime teiselt poolt välja ja tulime üle lagendiku ja alumisest koplist mööda ning suurt teed pidi tagasi, lõpuks Kaira enam traavida ei viitsinud, ju siis oli väsind. Tubli töö: väike metsaring on 7km.
Kui Kaira järgmine kord enam lagendikule või metsa minna ei taha, siis on selge, et oli ikkagi hirmus. Minu põhiprobleem kasvatuslikes küsimustes on olnud kindlasti ka see, et taluvusläve järk-järgulist tõstmist tuleb teha hoolikamalt ja mitte tormata alati täispangale välja, et pärast tõrksa loomaga silmitsi olla. Hirmu tingimise tagajärgi enam õppimisega kustutada ei saa.
Härmikul oli murelik nägu, ta oli üksinda heinapalli pärast kiskleva karja juurest eemale läinud. Panin ta aiste vahele poolenisti sel ajal kui ta kaera sõi.
Tuleb ära mainida, et päeva algatuseks astusin läbi varssade juurest, ja esmakordselt tuli ise vastu sügelev Epithos, mis on meie tagasihoidliku looma kohta küll enneolematult julge tegu.

28.12 Kulla käib kammimas ja söömas ning traavib kõrval tagakoplis. Kui me laisalt kopli taga teed mööda vantsisime, liikus kari galoppides ringi ja Härmik näitas tõelist täkulikku käitumist Kaira peal välja, kas see on nüüd sellest, et kaeraratsioon on toidusedelis suurenenud? Kaira kiunus ja keeras tagaotsa, mille peale ruun vastas samaga ja mära-sälg saigi eemale joosta...
Härmik aga ei tahtnud enam aiste vahele minna, isegi koplis hakkas põgenema. Läksime kaeraämbri järele aiste vahele ja harjutasime üle aisa astumist, panin talle korraks looga ja sidusin rinnuserihma kinni, seejärel jälle ära.
Kaira astus samuti aiste vahele, tõstsin jalgu ja ta sõi ämbrist. Ühtlasi oli ta esimest korda kinni seotud, koperdas aisa otsa ning tõmbas end paariks sekundiks ohelikuga pingule, andis aga õnneks kohe järele: õpetatud loom tirimispaanikasse ei lähe.
Edasi juba hämaras silitasin Kinna üle ja tõstsin kõiki jalgu.

Imeilusa ilmaga käisin unist Härmikut kordetamas ja ei saanudki teda korralikult ringi jooksma. Sörkisin ise kõrval ja õppisime peatust ja allüürivahetust saani jaoks, samuti taandamist. Olen Härmikuga pidevalt käinud temast eespool ja tal on kombeks nina seljas taga lonkida. Nüüd saime niikaugele, et loom kõnnib eespool inimene rinnast isegi veidi tagapool kõrval, nii on parem ka köieringi alustada, jäädes iseseisvalt edasi pürgiva looma tahaosa poole teda ajama eemaldudes ringi keskele. Koolis öeldi, et kõige parem köietrenni tehnika õpetamiseks on ikkagi ringväljak, aga Härmik on ju ometi kordes ilusti jooksnud, ju siis oli liiga uimane päev.
Köietrennilt tulles läksime lauda juurde, kaapisin kabjad puhtaks ja andsin kaera ning samal ajal lükkasin aisad ümber hobuse, mis peale ta ehmus, kardetavasti tingisin hirmu, sest kolmandat korda Härmikut saani aiste vahele sirgelt saada oli juba päris raske. Tegime eeskoplis juba hoopis suuremad ringid ja tagasitulles ei julgenud lauda juurde posti välja sõita ja tirimine ka ei aidanud, õnneks ohelik ulatas kinni siduda ja riistad rahulikult maha võetud. Sõit on tore ja hoogne, vahepeal tuli ka väsimise seisak, aga rakendamine ja mahavõtmine käivad ikka suurte tõrgetega. Kui Härmikul oleks õigus öelda "ei", tuleks ta kohe koplisse tagasi saata. Niipalju siis sujuvast ja loomasõbralikust ettekoolitamisest.

Kaira põmmutab

Peale varssade jalgade tõstmist jooksis vastu jälle Kaira, kelle viisin lauda juurde: esimesed jalad hoiab ilusti üleval, ju see oli siiski suvine õpe, kui Kaira veel rahulikult sügamist oskas nautida, enne kui talle päitsed pähe said...aga tol korral ma tagajalgadeni ei jõudnud. Nüüd pean mõtlema välja, kuidas taluvusläve tõsta, kaera süües masseerisin reielihaseid, vahepeal tuli ta siiski napsama. Käisime koolialas harjutusi tegemas, kus Kaira hirnus karja taga ja vibutas tagajalgagi, kui ma püüdsin seda katsuda...oleme usalduslikust suhtest veel päris kaugel...
Järgmisena tuli Härmik, kelle rakendasin teist korda saani ette: mitte kuidagi ei saanud teda aiste vahele enam, seega sidusin ta kinni ja lükkasin aisad saaniga tagant kohale, seejärel pidin aisad eriti suurelt laiali ajama, et ta keskele jääks. Seejärel oleks me napilt tiiki sõitnud, keerasime ringi ümber ning sõitsime kila-kola ja puuriitade vahelt ilusti taha karjamaale ja traavisime paar ringi ning pärast ka tagasi, ülitubli oli hobune. Sedelgarihmad maas, tegi aga Härmik tagurpidikäigu ja puges ise tahapoole rangidest välja ning kalpsas minema, mina üllatunult riistu kinni püüdmas.
Üldiselt on probleem ikka loogaga, mis vajub rooma sõlmest aisa küljest läbi peale mõningast põrutamist. Vist tuleks ka rohkem keerge roomasse teha, aga enam nagu ei saa.

Täkk annab jalgu

Tavaliselt on mul ainult varsapäitsed ja kamm kaasas kui vanakarjast läbi lähen. Seekord oli ka kabjakonks ja käisin läbi Euruse, Epithose ja isegi Ekspordi jalad. Euruse sidusin puu külge. Epithosele meeldib sügamine nii väga, et hakkasin seda "klikkerina" kasutama: "klikk" ja sügamine tulevad siis, kui poiss nina päitsesse paneb.
Kõige suurem üllatus oli aga täkk, kes osutus väga viisakaks: kõigepealt lubas end kammida ja masseerida, seejärel tõstis nagu Miška kõik jalad üles, et ma saaksin need puhastada. Tuleb ilmselt Aare värkima kutsuda. See protseduur pole täkule võõras.
Noorkarjas traavis vastu Kaira, kes tuli koolialasse, pelgas kõhult ja tagakehalt puudutamist, aga esijalad andis ise vabatahtlikult ja hoidis neid pikalt üleval, nagu treenitud...huvitav, kas see õpetus oli perenaise antud või minu enda suvine koplis harjutus?